Nonii päris pikk vahe nüüd sisse tulnud. Ei suutnud kokku võtta ja viimased kilomeetreid kirja panna.
On august 24.
Hommikul läks uni enne äratust ära. Kerge ärevus oli sees selle ees mida päev tooma hakkab. Ajasime end üle ja ootasime hotelli omaniku välja ilmumist, et saaksime ratta mäe pealt alla toodud. Alguses suhtlesime ülemuse abikaasaga mida mina muidugi kohe ei taipand. Kuna arvasin, et ta on lihtsalt hotelli töötaja siis küsisin temalt kunas ta boss välja ilmub. Selle peale tal tekkis kerge segadusehetk aga et ta ise rääkis suhteliselt halvasti inglise keelt mõtles ilmselt, et ta sai valesti aru.
Miskine poole tunni pärast ilmus välja kleenuke ja lühike pikkade hallide juustega vanem meesterahvas. Nimeks oli tal Luggi. Seljas oli nahkvest ja jalas õliplekkide teksad. Tõsine motomees. Purssisime seal omavahel erinevates keeltes ja üritasime oma seisukorda talle täpselt seletada. Härra ise rääkis veel vähem inglise keelt kui ta naisuke. Aga saime siiski talle oma olukorra selgeks tehtud. Mees võttis mõned tööriistad ja vahendid kaasa ja istusime ta bussi ning hakkasime mäe poole liikuma. Ta austria/inglisekeele segust sain aru, et tal hakkab üsna pea mingime mototuur pihta mida ta juhib ja tal on kiire. Tüüp andis oma bussiga üsna kõvasti hagu. Mitmest külast lasime korraliku itsiga läbi ja mäele jõudes läks asi veel kahtlasemaks. Hommikuse päikese käes olid mäel vaated muidugi väga ilusad ja kerge kahetsus oli sees, et me ei saanud seda korralikult läbitud.
Õnneks hommiku vara eriti liiklust ei olnud aga need vähesed autod kes liikusid lasi Luggi oma pussiga täpiks kiirelt ära. Vahepeal vaatasime Maiduga üksteisele murelikult otsa, et kas me ikka sedasi sõites motikani üldse jõuame või paneme mõnes pimedamas kurvis mõne teise autoga laubaka.
Pärast korralikku krossi jõudsime rattani. Proovisime veel mõned korrad akupangaga ja releesid vahetades rattale elu sisse saada aga paraku hinge sisse ei saanud. Ratas ajas kurvalt venitades mootorit ringi ja olime sama nõutud nagu eile. Algselt oli jutt, et Luggi võtab treila kaasa ja toome sellega ratta alla aga kuna oli kiire siis me treilat kaasa ei võtnud. Tundus, et Luggi lootis rattale hääled sisse saada aga nähes, et seda ei juhtu ja kärsitult kella vaadates tuli Luggil kohapeal teine plaan pähe. Kiirelt rabistama hakates võttis ta bussilt tagumised istmed välja ja zestide ning austria inglise keele segus tegi meile selgeks, et nüüd me tõstame ratta bussi ning viime selle sedasi mäelt minema. Mõeldud tehtud.
Tõstsime siis kolmekesi ratta peale ja kinnitasime turvarihmadega ära. Mait istus oma nunnu kõrvale, et seda veel kätega kinni hoida igaks juhuks kuna Luggi sõidustiili juures oli suur võimalus, et see kuskilt aknast välja lendab.
Mäest alla tulime samamoodi või isegi hullemini, kui mäest üles. Vaated olid ikka väga ilusad ja Luggi oli rõõmus, et nii hea ilm sattus talle mototuuri ajaks. Aastas ta pidavat nende tuuridega päris mitukümend tuhat kilti maha voorima. Aga ilmselt sellise tee peal see pole kõige hullem kohustus maailmas.
Mäelt alla jõudes võtsime suuna kohe kohaliku töökoja suunas. Kohale jõudes oli näha, et see koht oli rohkem traktorite parandamiseks mõeldud, kui motikate remondiks. Mehaanik tuli välja rääkis murelikult Luggiga mingid jutud maha ja vangutas pead. Ütles, et tema ei oska sellise pilliga midagi peale hakata. Pakkus meile võimalust ise ratas lahti kakkuda ja sisse vaadata aga kuna meil puudusid igasugused vahendid, et ratas pärast kokku panna sedasi, et ta lekkima ei hakkaks siis see variant ei sobinud. Jätsime ratta töökoja ette ning sõitsime sama targalt Luggi hotelli juurde tagasi. Selleks ajaks oli kell juba nii palju, et Luggi mototuur oleks pidanud alanud olema. Osad kliendid juba ootasid ka maja ees aga Luggi seletas neile olukorra ära ning kõik paistsid mõistvat ja keegi pahane ei olnud. Natuke pidasime aru mida edasi teha ning lõpuks sai otsustatud, et Luggi kutsub oma venna treilaga ning viime motika 40km eemal asuvasse Landecki, et seal on mingine mototöökoda kes suudab aidata. Luggi veel küsis, et kuidas me plaanime edasi toimetada, kui motikas terveks saab. Kui Mait pakkus varianti, et ta ootab ära kuni ratas korda tehakse ning laseb minul ja Taavol minema minna siis Luggi vangutas pead ja ütles, et see pole hea mõte kuna ratas võib uuesti katki minna ning üksi teele jäädes oleks olukord märksa sitem. Kohe näha, et vana kogenud motomehe suhtumine. Igastahes tänasime Luggit ning jäime ta venda ootama hommikusöögi kõrvale.
Pärast kolmveerand tundi ootamist jõudis Luggi vend koos treilaga kohale. Pakkisime kõik oma asjad kokku tänasime Luggi naist ning tulime tulema. Mina ja Taavo panime motikate selga ja mait läks Luggi vennaga töökoja juurde. Seal Pakkisime ratta treilasse ja hakkasime Landecki poole liikuma. Sõit oli üsna pikk ja liiklust oli päris palju, kuna oli tööpäeva hommik.
Kohale jõudes tõstsime ratta töökoja ees maha jätsime Luggi vennaga hüvasti ja läksime töökotta asju ajama. Sinna maani oli veel kerge lootusesädeke hinges, et saame ratta liikuma ja kolmekesi teele minna. Sees töökoja töötajatega see kustus. Tuli välja, et tegemist oli KTM/Aprilia esindusega sisuliselt. Ütlesid meile, et neil on jube pikad tööde järjekorrad ja Triumphi rataste jaoks neil polevat isegi tööriistu. Aga lubasid kunagi õhtul või järgmine päev alles vaatama hakata. Selle peale kukkus meil lipp täiesti maha. Erilist valikut sellel hetkel enam polnud ka ja Mait vormistas remonditööks paberid ära ning ratas jäi töökoja parklasse ootama. Läksime ise kõrval oleva kaupluse parklasse mõtlema, mis nüüd edasised valikud on.
Kell oli mingi enne lõunat. Mait ajas telefoni teel asju kas on varianti mõni logistikafirma leida kes ratta peale korjaks. Tol hetkel tundus, et valikuvariandid olid üsna piiratud. Valikus oli, et Mait jääb Landeckisse ratta parandust ootama ja meie Taavoga sõidame edasi. Aga kuna ei olnud teda mis rattal täpselt viga on ja kui kaua selle remontimine aega võtaks siis see tundus ka halb variant. Võib-olla oleks vaja varuosasid tellida ja jumal teab kaua need saabuvad. Veel oli ähmane variant kolmekesi kahe rattaga sõita aga kuna pagasit oli nii palju siis see oleks üsna ohtlik olnud. Logistikafirmaga ei paistnud ka lahendust tulevat. Lõpuks tuli Taavo heale ideele, et jätta ratas üldse Landeckisse ja mait ise läheb koju ära. Telefonist surfati kiirelt ajad ka välja ja tuli välja, et Landeckist läheks rong kell 14 läbi otse Viini ja sealt saaks juba õhtul lennukiga Eestisse. Jõudsime järeldusele, et see on kõige mõistlikum variant. Pidime ainult töökoja inimestega läbi rääkima kas on okei nende juurde ratas jätta hoiule. Vahepeal olid töökoja töölised lõunale läinud ja uksel oli silt, et järgmised 2 tundi on töökoda suletud. Vägev! Ajaga hakkas suht napiks minema, sest rong lahkus üsna pea. Ootasime siis veel parklas ja lõpuks jõudis ikkagi keegi töökotta enne ametliku lõuna lõppu. Saime kokkuleppele, et jätame ratta neile hoiule ja kunagi hiljem saadab Mait kellegi sinna järgi. Sedasi läks siis meie reis lahku. Selle osa lõpetuseks võib lisada, et Maidu reis läks ilma edasiste viperdusteta ning ta jõudis ilusti Viini ja sealt lennukile. Südaööks oli ta juba Eestis ja magas rahulikku und kodus oma linade vahel.
Meie kahekesi Taavoga aga pakkisime asjad kokku ning ütlesime Maidule bon voyage ja panime järgmise ööbisime poole leekima. Kuna see oli 700km kaugusel ja kell oli juba üsna palju siis läks ajaga üsna kiireks. Kuskil pidime selle aja tagasi tegema.
