Miks sa värised?... sõidupäev 2.

Hommik algas kangelt. Äratus sai kell 07:30 hommikusöögi alguseks. Esimese päeva rammestus oli veel kontides kuigi uni oli pikk ja hea. Hommikul varjus oli veel hea jahe olla aga päikese käes olles hakkas kuumus endast märku andma. Pärast hommikusööki said asjad kokku pakitud ja rataste selga ja suund esimesse tanklasse, et päeva alguses paagid täis oleks.

Teise päeva marsruudi alguspunkt oli tegelikult hotellist kõvasti kaugemal aga otsus sai tehtud otse alguspunkti sõita selle asemel, et esimese päeva poolikut marsruuti jätkata, sest ilma jätkamisetagi tõotas teine päev võrdlemisi pikk tulla.

Pärast bensukat pöörasime GPSi järgi kohe mingile väiksemale teele, et jõuda õigele marsruudile. Ja siis hakkasid jamad pihta. Tiirutasime mingis võrdlemisi väikses eeslinnas ja aru ei saanud kuhu GPS suunata tahab. Kõigepealt linnas sees üritas suunata telliskiviga tänavale. Mingi aeg tiirutades ja kiivrisse vandudes sai sellest mööda ja aru mis suuna võtma peab. Siis järgmiseks suunas päris väikesele teele ja sealt jalakäijate silla peale. Nojah põrkasime sellest ka mööda aga pinged hakkasid seltskonnas juba tõusma ja hädaldamine pihta. Lõpuks saime päriselt õiges suunas liikuma ja nohisesime kõik solvunult vaikselt edasi kuni esimese pausini. 

Pausi ajal jahutasime ennast natuke viludas ja tegelesime sisekaemusega. Pärast pausi olime kõik uuesti paremad inimesed ja hakaksime edasi liikuma. 

Järgmine paus tuli juba üsna pea kuna sattusime toredasse Prantsuse linnakesse milles sõitsime mingist alast mööda kus oli bistroo koos turistide ja kohalikega ja mõtlesime seal kehakinnitust võtta. Palavus jätkus.

Sõime ja jõime ära ja lösutasime jälle natuke niisama vaikuses ja hakkasime edasi rühkima. Peale bistrood sattusime korralikule väikesele mägiteele mis lookles mäe küljel. Tee oli nii kitsas, et kaks autot enamasti kõrvuti ei mahuks. Motikas ja auto mahtus napilt. 

Ära alla vaata.

50 kilomteetri pärast oli jälle järgmine paus, sest sattusime järgmisesse hubasesse külakesse kus oli ilus purskkaev ja väike ala viludaga. Kuumus ja käänuline mägitee sundisid vett tarbima.

Idüll.

Vilu ja vee tarbimine aitasid natuke maha jahtuda. Pärast puhkust oli aeg edasi rühkida. Marsruuti vaadates mõtlesime, et põikame Prantsusmaa sees olevast Hispaania alast läbi aga GPSi väärkasutamise ja enda lolluse tõttu see paraku mõtteks jäigi. Sõitsime hoopis selle kõrvalt mööda.

Sinna me ei läinud.

Vahepeal otsustas ilm ka iseloomu näidata ja hakkas vaikselt sadama. 

Taevas avanes.

Edasi tulid korralikud mägiteed kus olid väga ägedad vaated ja väga külm vihm. Sellel marsruudil võtsime vist oma reisi kõige kõrgema tipu ka mis oli vist 2200 meetri kanti. Kliima kontrast oli muidugi päris hea. Päeval oli 35 kraadi ja üle ja õhtul saime vihma, tuult ja ligi 10 kraadi.

Tegime mägede vahel ja üle oma tiirud ära ja suundusime Andorra poole võrdlemisi läbiligunenult. Andorrasse sisenemisel oli väike järjekord mis õnneks lahenes päris kiiresti. Kohe pärast sisenemist sai hotell sihtkohaks määratud ja hakkasime sinna liikuma.

Tolleks hetkeks oli juba võrdlemisi külm olla ja kuigi hotelli sõitsime mingi 20-30 minutit tundus see nagu mitu tundi. GPSi peal ei tahtnud nagu kilomeetrid kuidagi väheneda. Liiklus oli ka muidugi suhteliselt aeglane ja uimane. Ööbimiskohaks oli mingi suusahotell mis iseenesest oli päris hubane. Osad seiklejad värisesid kontrollimatult külmast ja loopisime oma märjad riided mööda hotellituba laiali kuivama. Mõndadele asjadele sai fööniga kaasa aidatud. Asjad laiali loobitud suundusime hotelli restorani. Ilmselt kuna inimesi oli seal vähe saime väga meeldiva ja tähelepaneliku teeninduse osaliseks, mis oluliselt kompenseeris kannatusi.

Andorra hotelli kogemus oli teeninduse pärast ilmselt üks reisi meeldivamaid.

Lähen, ei lähe... sõidupäev 1.

Päev algas varakult kuna lend pidi minema kell 6. Loomulikult kui reis ees ootamas siis und ei tule. Lõpuks sai vist kokku paar tundi uneaega enne lennujaama minekut. Üks seltskonna liige oli kõik oma kolm äratust maha maganud aga helistamise ja elukaaslase ärgitamise peale sai lõpuks üles ja jõudis ka väikse hilinemisega lennujaama. Lennujaamas käis arutelu selle üle kas rattad on meid üldse ees ootamas kuna vahepeal mingit infot polnud laekunud nende kohta. Eeldus oli, et ju nad meid siiski on ootamas. Lend ise oli vahemaandumisega Frankfurdis.

Kohtumiseni Eesti.

Ümberistumisega mingeid sekeldusi polnud ja saime edasi Frankfurdist  Barcelona poole. Lendudel sai mõned ebamugavad tunnid ka unevõlga vähendatud.

Tere Hispaania.

Barcelonas maandudes ajasime natuke aega taksojuhti taga kes pidi meid lennujaamast logistikakeskuseni toimetama. Õnneks see asus ainult 5km kaugusel. Logistikakeskuse büroos end tutvustades ja öeldes, et tulime Eesti rataste järgi saadi kohe aru ja juhatati meid nende juurde. Nüüd oli selge, et esimesed kardetud takistused on ületatud ja reis saab alata.

Hello my lovelies.

Järgmine poolteist tundi möödus asju lahti pakkides ja kokku monteerides mille käigus hakkas Hispaania kuumus endast märku andma. Kõik higistasid ja hingeldasid. Rattad olid kohale toimetatud ilma kahjustusteta. Mul oli ainult ühest kohast natuke värvi maha hõõrunud summuti pealt selle tõttu kuidas ma koormarihma olin kinnitanud. Lisaks oli osadel ka varustuse külge hakanud mõningast hallitust tekkima, sest Eestis sai niisked asjad pakitud. Vahepeal käisid laotöölised ka rattaid uudistamas ja andsid ratastele oma heakskiidu.

Valmis seiklema.

Logistikakeskusest saime ilusti välja ja esimese päeva marsruut sai sihiks võetud. Marsruudis oli algse plaaniga juba jõudnud ka muudatus toimuda, sest algse marsruudi läheduses vabasid hotelle väga ei leidunud siis esimese päeva marsruuti sai mõnevõrra lühem. 

Igal juhul alustasime teekonda sellega, et suurlinnast minema saada. Kohe kohtasime suurte rekkadega ummikuid ja hakkasime lauspäikese käes ja autode vahel küpsema. Foorid olid arutu pikkuse ja intervalliga ning sai koolituse ka Hispaania ringristidest. Mingi hetk saime suurele teele ja siis järgmine kool oli suurel maanteel grupisõit viie liikmega ja kohaliku liiklusega sammu pidamine. Keskmiselt olime vist kohalikust liiklusest 15-20km/h aeglasemad ja teistele liiklejatele jalus. Cardo sideseadmed hakkasid oma kasulikkust ja headust tõestama kohe algusest. Kirjutan nendest hiljem kokkuvõttes.

Suurelt teelt maha pöörates hakkasid esimesed hädad marsruudiga. Kuna eelnevalt polnud Garminit ja selle marsruudiloomis tarkvara kasutanud saime mõned korrad edasitagasi sõidetud ja lisa ringe tehtud. Suunamised olid ka kohati väga väikestele vaheteedele mis tegelikult mingit võitu ei andnud. Aga see kõik ongi seikluse osa. Keegi esimene päev kohe väga pahaseks ei saanud aga sideseadmest kiivrisse tuli teatava sarkastilise noodiga kommentaare hulgi erinevatel hetkedel kui sama punkti pärast poolt tundi uuesti läbisime. Kaasa ei aidanud erinevad teetööd mis erinevatel lõikudel Barcelona ümber toimusid. 

Eeee... me peame vist tagasi minema...

Kõik läheb plaani järgi.

Tankimispeatus andis natuke aega pead tuulutada ja varjus proovida maha jahtuda ja vedelikke kehasse tagasi laadida. Pärast mingeid tunde ekseldes saime siiski õigele rajale tagasi ja reis jätkus. Mingi hetk hakkas liiklust ka vähemaks jääma ja hakkaski esimene põnev sektsioon koos tõusu, vaadete ja kallutamisega. Järgmine peatus tuligi mingi aeg hiljem kohustuslikus pildistamisalas.

Vaadet tulid nautima ka influentserid.

Samal lõigul edasi liigeldes sündis ka uus meem. Üks seltskonna liige läks kitsal lõigul kõhkluste saatel "Lähen, ei lähe" stiilis möödasõitu tegema kui parasjagu teine auto vastu tuli. Ise ma õnneks selle tunnistajaks ei olnud kuna asusin parasjagu mõned kurvid eespool aga tagantjärgi kirjelduste järgi oli tegu võrdlemisi napi olukorraga ja kiivrites oli lobisemine hetkeks võrdlemisi ärevaks läinud. Vastutulev auto andis pärast tagumistele seltskonna liikmetele ka käeviibetega märku, et tegu oli tõesti väga ägeda möödasõiduga millelaadset napikat manöövrit võib muidu vaid uues Top Guni filmis ainult kohata. Õnneks see juhtum millegi tõsisemaga ei päädinud. Lihtsalt üks tore meenutus, et reis oleks võinud esimesel päeval kohe lõppeda...

Viimane osa oli võrdlemisi igav sõidunaudingu mõttes ja läks suures osas vaikuses mööda. Vahepeal sai veel üks tankimispaus tehtud ja väsimus ja unevõlg hakkas vaikselt võimust võtma. Lõpuks jõudsime kell 21:30 esimesse hotelli.

Ühes tükis.

Distantsi lõpuks ei tulnudki väga palju aga väsitav oli sellegipoolest. Esimese päeva marsruut lühemaks lõigata oli õige otsus, sest algupärase plaani järgi minnes oleksime väga pimeda peale jäänud. Asjad lahti pakkides ja tubade jaotamise järel oli aeg väike õhtusöök teha, sest päeval mingit mõistliku kehakinnitust ei saanudki. Otsisime esimese lähedal asuva koha ja istusime maha. Menüü oli mõistlike hindadega ja portsjonid parasjagu pirakad. Pärast õhtusööki tuli muidugi metsik uni ja kõik kukkusid kella 23 paiku voodisse ja laksust magama. Esimene pikk uni jahutatud ruumis oli hea ja sügav.

Lõplik marsruut.

Äratus sai 07:30 peale pandud hommikusöögi ajaks, et võimalikult vara liikuma hakata. Esimese päeva lühendatud teekond tuli järgmine päev tagasi teha. Marsruudi lõpust sai paraku ära lõigatud heade vaadetega ranniku sektsiooni ja mäeteed aga mis teha. Lootus oli, et järgnevad päevad hüvitavad.

Läbimata osa.

Nägemata teed ja vaated.

Uued tuuled.

Kusagil 2021 lõpus olles üle saanud oma posttraumaatilisest stressihäirest viimasest reisist viskas Taavo idee õhku minna 2022 augustis uuesti motoseiklusele. Ideel oli kandepinda ja hakkasime asukohti valima ning seltskonda komplekteerima. 

Võrdlemisi kiiresti jõudsime asukoha osas otsusele, et see saab olema kusagil lõuna Euroopas. Vaadates kaarti tundusid Püreneed oma vaadete ja teede poolest loogiline valik.

Kui seltskonna viimased liikmed olid lõpliku kinnituse andnud (viiene punt) hakkasime uurima võimalusi sihtkohta jõudmise osas. Lõuna Euroopa on kohale sõitmiseks võrdlemisi kaugel ja meie planeeritud puhkusepäevadest oleks liiga suur osa lihtsalt trassi edasi tagasi väisamisele kulunud. Seega ainuke variant oli motikate eelnev transport alguspunkti ja ise kohale lennata. 

Sai uuritud erinevaid võimalusi ja kuna osad firmad ei vastanud ja liigne laiskus takistas liiga pikalt uurida sai selle veo korraldajaks valitud motovedu.ee teenus kes tegelebki täpselt sellise transpordi organiseerimisega. Jaanuari alguses sai nendega käed löödud, hinnas ja detailides kokkuleppele jõutud ja esimene killuke oli paigas. Seejärel sai ostetud ka Lufthansa piletid Barcelonasse ning peale seda jäi ainult enda ja varustuse ettevalmistamine ja täpsema marsruudi paika panemine.

Transpordi firma pidi rattad toimetama Barcelonasse ja sealt tagasi seega marsruut pidi tulema mingit sorti ring. Tahtsime tripi ajal võimalikult palju näha ja kogeda aga samas mitte üleliia pikki päevi teha siis sai vaadatud selliselt, et alustame idarannikult, liigume läänerannikule ja sealt uuesti tagasi.

Marsruut pidi umbes selle ala sisse jääma.

Muus osas oli plaan võrdlemisi paindlikult vaadata ja mitte midagi otseselt ette bookida ööbimiste näol. Teadsime, et mugavuse mõttes saavad ööbimised olema hotellides, sest siis on hea hommikut kohe alustada kui hommikusööki ei pea otsima ja õhtul on võimalus ennast puhtaks kasida ja linade vahele hüpata. Eelmisest reisist oli kogemus olemas ka sellega, et kui paned plaani paika lõpuni välja siis nagunii võib ootamatusi tekkida ja sedasi on kergem asju ümber mängida vajadusel. Kerge risk muidugi on sellega see, et teatud kohtades võib ööbimise leidmisega probleeme tekkida.

Motikate varustuse kohalt sai ka otsustatud, et tegemist ikkagi sõitmise kogemusega mitte matkamisega seega plaanis oli võimalikult vähe ja kerged asjad kaasa võtta. Sisuliselt ainult tsiklivarustus ja õhtuks/hommikuks midagi selga kui välja vaja sööma/jooma minna.

Teine asi mis sai kindlalt paika oli see sõidu ajal kommunikatsioon. Viimasel reisil sai kasutatud mingeid odavaid hiina nikerdisi mis tegid oma tööd sitasti 2 päeva ja ülejäänud reisi olime kurttummad sisuliselt. Kiire uurimise tulemusena jõuti valik langetada Cardo Packtalk Bold seadmete kasuks ja sai viiene komplekt tellitud. Seadmed olid küll kallima otsa omad aga arvustuste põhjal lubasid head kogemust. 

Seadeldise paigaldamine vähemalt minu kiivrisse oli paras nikerdamine kuna kõlarid ei tahtnud päris hästi kiivrisse mahtuda sedasi, et nad kõrvasid ei hakkaks muljuma aga lõpuks natuke lihuniku tööd tehes said paika ja juhtmestik ka viisakalt ära peidetud. Teistel läks selle osaga lihtsamalt.

Enne reisi planeerimist olin ma uue ratta soetanud ja ootasin selle tarnimist ja Eestis esimeste sõiduilmade tulemist, et saaks võimalikult palju sõidukilomeetreid uue rattaga sellega harjumiseks ja võimalike vigade välja peilimiseks.

Teine seltskonna liige hakkas uue aasta alguses ka uut ratast vaatama kuna teadis, et olemasolevaga ta reisile tulla ei taha. Seega see asi oli tal vaja ka ära organiseerida. Variante oli mitmeid mis erinevatel põhjustel ei sobinud aga enne reisi algust paar kuud sai selle õige ja oodatud lukku.

Veebruaris teadaolevalt läksid geopoliitilised olud kahtlaseks ning samuti nendest tekkinud majanduslikud ja muud mõjud. Pidev alatoon enne reisi oli kas üldse on kuhugi reisile minna ja mis saama hakkab sõjaga seonduvalt.

Jätkasime oma ettevalmistustega. Osad uuendasid sõiduvarustust, et oleks sobiv palava kliima jaoks ja uhkem välja näha. Mina Taavo mõjutusel otsustasin täiskombe kasuks. Kui varustus kohale saabus sain aru, et sinna mahtumiseks on vaja ka viimastel kuudel dieedikuur läbida ning võtsin selle käsile. Reisi alguseks sain enamvähem sihtkaalu (-7kg) ja kombesse mahtumine oli oluliselt lihtsam ja mugavam kui alguses.

Üldine soovitus sai seltskonnale antud motikate osas põhihooldus ära teha ja kellel vaja ka uued rehvid muretseda, sest eelmisest reisist oli teada, et teeolud on erinevad ja palav kliima sööb rehvi päris hoolsasti seega pole mõtet paari millimeetri ning vana kange rehviga kallutama minna. Need asjad said ka kõigil tehtud enne reisi. Mul õnnestus ka uuele rattale täiesti uus tagumine rehv muretseda, sest vahetult enne reisi õnnestus kuskilt nael üles korjata.

Põhiliseks navigeerimiseks sai võetud Garmin Zumo XT ja paaril teisel liikmel telefonihoidja lenksukülge, et oleks varuvariant olemas. Zumo tuli küll lenksukinnitusega aga testides jõudsin järeldusele, et sõidu ajal lenksu pealt seda vahtida on tüütu ja ohtlik kuna pidevalt peab pilku teelt kõrvale pöörama. Kuna oma rattal head poest leitavat varianti kinnituseks polnud sai natuke googeldatud ja lõpuks K-Rauta vahenditega ise kinnitus ehitatud. 

Tulemus oli rahuldav.

Iga päev lugesime päevi reisini ja pidevalt tundus, et on jube kaugel. Aega sai veedetud marsruudi timmimisega ja mõtlemisega kas kõik korraldused tehtud mis vaja. Kui kuu oli jäänud siis hakkas koitma, et üsna pea on minek.

Viimaste üllatustena tuli veel motoveo firmalt kerge hinnatõus veo osas ja Lufthansa erinevad streigihoiatused ja üldine kaos lennunduses. Jäime lootma parimat lennu osas kuna varuvariante eriti polnud meie endi kohale jõudmise osas ja viimastel päevadel tekkis kindlus, et lend siiski toimub. 

Nädal enne reisi tulid kõik oma varustuse ja ratastega Tallinnasse ja läksime motikaid teele saatma. Loomulikult see päev kui laadimisele sõitsime sadas täpselt sel hetkel vihma ja kõik rattad ja varustus sai mõõdukalt märjaks.

Pakkimisega probleeme ei tulnud. Motikad ja sõiduvarustuse panime raamidele. Ise võtsime kõvasti pakkekilet kaasa mis kulus marjaks ära erinevate asjade kinnitamiseks. Jätsime rattad raamidele laadimiseks ja ise läksime viimaseid otsi kokku tõmbama ning oma lendu ootama.

Reisi viimase kolme päeva marsruuti lõpuks ei jõudnudki prokrastineerimise tõttu valmis teha ja jätsin selle saatuse hooleks lootuses, et tee peal olles õhtuti tabab inspiratsioon ja mõtleb midagi välja. 

Mõni hetk hiljem...

Enne uue peatüki kirjutamist peaks ilmselt eelmise lõpetama. Ausalt öeldes viimase posti kirjutamine 2017 tripi kohta jäi kuidagi lohakile ja lõpuks ei viitsinudki seda teha. Ja siin ma nüüd olen siis 5 aastat hiljem. Mälestused on juba natuke tuhmunud aga emotsioon on veel meeles. Panen mõne lõiguga kirja mis siis pärast lahkuminekut edasi juhtus ja pärast seda juba selle aasta kohe algava tripi kohta.

Kui olime katkise ratta toimetanud kuskile remonditöökotta kes seda ratast remontida ei tahtnud aga olid nõus seda lühikeseks ajaks ladustama tegime oma hüvastijätud ära ning saatsime ratasteta selli rongile. Peale seda panime Saksamaa poole leekima. Plaan oli läbi Saksmaa, Taani, Rootsi tagasi sõita.

Esimene päev oli veel ilm ilus ja läksime Disney lossi (Neuschwanstein loss) juurde mis oli paksult igasugustest rahvustest turiste täis. Kuidagi navigeerisime seal mingil jalakäijate teel, et kuskile järve äärde jõuda ja väike ujumine teha (saime ühe Saksa vanaonu käest veel sõimata saksakeeles aga teesklesime, et ne panimaju).

Ujumine oli seda ekslemist ja sõimu väärt kuna olustik oli ilus ja vesi oli palaval päeval kosutav. Pakkisime asjad uuesti kokku ja tulime mööda jalakäijate teed uuesti metsavahelt välja, et kilomeetreid vähendama hakata. Pidime paari päevaga Saksamaa alt otsast Taani praamile jõudma.

Autobahnile jõudes võtsime sealt maksimumi ja see oli ausalt öeldes vist reisi kõige kohutavam osa. Tolle reisi Poola ja Saksa lõigud olid surmasõidud. Viimane osa Saksamaal jäi täiesti pimeda peale ja see oli tagasihoidlikult öeldes huvitav kogemus. Pimedas kiirelt liikudes jäglid enda ette, et suudaks kuidagigi reageerida kui miskit ees ootamas on ja teisalt vahid peeglisse, sest kui kamraadiga midagi juhtub ja liiga hilja märkad on vahepeal kaetud vahemaa nii pikk, et kuidas sa ta siis üles leiad.

Esimese päeva lõpuks olime kuskile Hanoveri ligidale jõudnud. Peopesad higised ja silmad hirmust pungil. Kuna plaanide järgi olime miinuses päevaga siis kahjuks Saksamaal sweinehaxlit nautida ei saanud ja järgmine päev liikusime Taani praamile. Sealt maalt hakkas ilm järjest sitemaks minema ja Rootsi jõudes saime õhtul juba jäist vihma nautida. 

Rootsis enam midagi põnevat ei toimunud. Läksime laevale ära loksusime päeva ja öö üle mere. Sadamasse jõudes tegime au revoir ja oligi kõik.

Kokkuvõttes oli ikkagi väga äge tripp ja meenutada saab siiani. Kaardi pealt vaadatuna nägi umbes selline välja. Pole eriti viitsimist et täpsemini seda välja joonistada. Kristeldusest peab piisama.

Lõpetuseks. 

Katkine ratas jäi Austriasse paari kuu asemel kaheks aastaks. Nüüdseks on see seik katkise rattaga juba mütoloogilise kuju võtnud. Lõpuks siiski läbi ponnistuste jõudis Eesti pinnale tagasi. Tuli välja, et viga oli mingis pisikeses elektrilises anduris mis poole sõidu peal otsad andis. Vanad rattad on selle võrra ikka paremad. Elektroonikat sittagi küljes pole ja mehhaanilisi asju enamasti oskad ise diagnoosida ja väiksemaid asju parandada ka. 

Poola ja Saksa surmasõidud tekitasid sellise psüühilise trauma, et ühel osalisels jäi ratas põhimõtteliselt garaazi viieks aastaks tolmu koguma.

Üks motomuuseum mida me plaanisime Austria alpides külastada aga ei jõudnud ning mille juures Taavo ütles selle peale pettunult sõnad "kurat ma ei saa ju siia kunagi enam tagasi tulla" läksid prohvetlikult täide. Mingid aastad hiljem sattusin suusareisi käigus sinna muuseumi ja sain seal sees ära käia ning paar päeva hiljem see põles täielikult maha. Hähä.

Aga nüüd on hulga vett merre tilkunud ja on aeg uueks seikluseks...

Austria - Saksamaa... Kaputt finaal, lahkuminek ja reisi jätk

Nonii päris pikk vahe nüüd sisse tulnud. Ei suutnud kokku võtta ja viimased kilomeetreid kirja panna. 

On august 24. 

Hommikul läks uni enne äratust ära. Kerge ärevus oli sees selle ees mida päev tooma hakkab. Ajasime end üle ja ootasime hotelli omaniku välja ilmumist, et saaksime ratta mäe pealt alla toodud. Alguses suhtlesime ülemuse abikaasaga mida mina muidugi kohe ei taipand. Kuna arvasin, et ta on lihtsalt hotelli töötaja siis küsisin temalt kunas ta boss välja ilmub. Selle peale tal tekkis kerge segadusehetk aga et ta ise rääkis suhteliselt halvasti inglise keelt mõtles ilmselt, et ta sai valesti aru. 

Miskine poole tunni pärast ilmus välja kleenuke ja lühike pikkade hallide juustega vanem meesterahvas. Nimeks oli tal Luggi. Seljas oli nahkvest ja jalas õliplekkide teksad. Tõsine motomees. Purssisime seal omavahel erinevates keeltes ja üritasime oma seisukorda talle täpselt seletada. Härra ise rääkis veel vähem inglise keelt kui ta naisuke. Aga saime siiski talle oma olukorra selgeks tehtud. Mees võttis mõned tööriistad ja vahendid kaasa ja istusime ta bussi ning hakkasime mäe poole liikuma. Ta austria/inglisekeele segust sain aru, et tal hakkab üsna pea mingime mototuur pihta mida ta juhib ja tal on kiire. Tüüp andis oma bussiga üsna kõvasti hagu. Mitmest külast lasime korraliku itsiga läbi ja mäele jõudes läks asi veel kahtlasemaks. Hommikuse päikese käes olid mäel vaated muidugi väga ilusad ja kerge kahetsus oli sees, et me ei saanud seda korralikult läbitud. 

Õnneks hommiku vara eriti liiklust ei olnud aga need vähesed autod kes liikusid lasi Luggi oma pussiga täpiks kiirelt ära. Vahepeal vaatasime Maiduga üksteisele murelikult otsa, et kas me ikka sedasi sõites motikani üldse jõuame või paneme mõnes pimedamas kurvis mõne teise autoga laubaka. 

Pärast korralikku krossi jõudsime rattani. Proovisime veel mõned korrad akupangaga ja releesid vahetades rattale elu sisse saada aga paraku hinge sisse ei saanud. Ratas ajas kurvalt venitades mootorit ringi ja olime sama nõutud nagu eile. Algselt oli jutt, et Luggi võtab treila kaasa ja toome sellega ratta alla aga kuna oli kiire siis me treilat kaasa ei võtnud. Tundus, et Luggi lootis rattale hääled sisse saada aga nähes, et seda ei juhtu ja kärsitult kella vaadates tuli Luggil kohapeal teine plaan pähe. Kiirelt rabistama hakates võttis ta bussilt tagumised istmed välja ja zestide ning austria inglise keele segus tegi meile selgeks, et nüüd me tõstame ratta bussi ning viime selle sedasi mäelt minema. Mõeldud tehtud. 

Tõstsime siis kolmekesi ratta peale ja kinnitasime turvarihmadega ära. Mait istus oma nunnu kõrvale, et seda veel kätega kinni hoida igaks juhuks kuna Luggi sõidustiili juures oli suur võimalus, et see kuskilt aknast välja lendab.

Mäest alla tulime samamoodi või isegi hullemini, kui mäest üles. Vaated olid ikka väga ilusad ja Luggi oli rõõmus, et nii hea ilm sattus talle mototuuri ajaks. Aastas ta pidavat nende tuuridega päris mitukümend tuhat kilti maha voorima. Aga ilmselt sellise tee peal see pole kõige hullem kohustus maailmas.

Mäelt alla jõudes võtsime suuna kohe kohaliku töökoja suunas. Kohale jõudes oli näha, et see koht oli rohkem traktorite parandamiseks mõeldud, kui motikate remondiks. Mehaanik tuli välja rääkis murelikult Luggiga mingid jutud maha ja vangutas pead. Ütles, et tema ei oska sellise pilliga midagi peale hakata. Pakkus meile võimalust ise ratas lahti kakkuda ja sisse vaadata aga kuna meil puudusid igasugused vahendid, et ratas pärast kokku panna sedasi, et ta lekkima ei hakkaks siis see variant ei sobinud. Jätsime ratta töökoja ette ning sõitsime sama targalt Luggi hotelli juurde tagasi. Selleks ajaks oli kell juba nii palju, et Luggi mototuur oleks pidanud alanud olema. Osad kliendid juba ootasid ka maja ees aga Luggi seletas neile olukorra ära ning kõik paistsid mõistvat ja keegi pahane ei olnud. Natuke pidasime aru mida edasi teha ning lõpuks sai otsustatud, et Luggi kutsub oma venna treilaga ning viime motika 40km eemal asuvasse Landecki, et seal on mingine mototöökoda kes suudab aidata. Luggi veel küsis, et kuidas me plaanime edasi toimetada, kui motikas terveks saab. Kui Mait pakkus varianti, et ta ootab ära kuni ratas korda tehakse ning laseb minul ja Taavol minema minna siis Luggi vangutas pead ja ütles, et see pole hea mõte kuna ratas võib uuesti katki minna ning üksi teele jäädes oleks olukord märksa sitem. Kohe näha, et vana kogenud motomehe suhtumine. Igastahes tänasime Luggit ning jäime ta venda ootama hommikusöögi kõrvale.

Pärast kolmveerand tundi ootamist jõudis Luggi vend koos treilaga kohale. Pakkisime kõik oma asjad kokku tänasime Luggi naist ning tulime tulema. Mina ja Taavo panime motikate selga ja mait läks Luggi vennaga töökoja juurde. Seal Pakkisime ratta treilasse ja hakkasime Landecki poole liikuma. Sõit oli üsna pikk ja liiklust oli päris palju, kuna oli tööpäeva hommik. 

Kohale jõudes tõstsime ratta töökoja ees maha jätsime Luggi vennaga hüvasti ja läksime töökotta asju ajama. Sinna maani oli veel kerge lootusesädeke hinges, et saame ratta liikuma ja kolmekesi teele minna. Sees töökoja töötajatega see kustus. Tuli välja, et tegemist oli KTM/Aprilia esindusega sisuliselt. Ütlesid meile, et neil on jube pikad tööde järjekorrad ja Triumphi rataste jaoks neil polevat isegi tööriistu. Aga lubasid kunagi õhtul või järgmine päev alles vaatama hakata. Selle peale kukkus meil lipp täiesti maha. Erilist valikut sellel hetkel enam polnud ka ja Mait vormistas remonditööks paberid ära ning ratas jäi töökoja parklasse ootama. Läksime ise kõrval oleva kaupluse parklasse mõtlema, mis nüüd edasised valikud on. 

Kell oli mingi enne lõunat. Mait ajas telefoni teel asju kas on varianti mõni logistikafirma leida kes ratta peale korjaks. Tol hetkel tundus, et valikuvariandid olid üsna piiratud. Valikus oli, et Mait jääb Landeckisse ratta parandust ootama ja meie Taavoga sõidame edasi. Aga kuna ei olnud teda mis rattal täpselt viga on ja kui kaua selle remontimine aega võtaks siis see tundus ka halb variant. Võib-olla oleks vaja varuosasid tellida ja jumal teab kaua need saabuvad. Veel oli  ähmane variant kolmekesi kahe rattaga sõita aga kuna pagasit oli nii palju siis see oleks üsna ohtlik olnud. Logistikafirmaga ei paistnud ka lahendust tulevat. Lõpuks tuli Taavo heale ideele, et jätta ratas üldse Landeckisse ja mait ise läheb koju ära. Telefonist surfati kiirelt ajad ka välja ja tuli välja, et Landeckist läheks rong kell 14 läbi otse Viini ja sealt saaks juba õhtul lennukiga Eestisse. Jõudsime järeldusele, et see on kõige mõistlikum variant. Pidime ainult töökoja inimestega läbi rääkima kas on okei nende juurde ratas jätta hoiule. Vahepeal olid töökoja töölised lõunale läinud ja uksel oli silt, et järgmised 2 tundi on töökoda suletud. Vägev! Ajaga hakkas suht napiks minema, sest rong lahkus üsna pea. Ootasime siis veel parklas ja lõpuks jõudis ikkagi keegi töökotta enne ametliku lõuna lõppu. Saime kokkuleppele, et jätame  ratta neile hoiule ja kunagi hiljem saadab Mait kellegi sinna järgi. Sedasi läks siis meie reis lahku. Selle osa lõpetuseks võib lisada, et Maidu reis läks ilma edasiste viperdusteta ning ta jõudis ilusti Viini ja sealt lennukile. Südaööks oli ta juba Eestis ja magas rahulikku und kodus oma linade vahel. 

Meie kahekesi Taavoga aga pakkisime asjad kokku ning ütlesime Maidule bon voyage ja panime järgmise ööbisime poole leekima. Kuna see oli 700km kaugusel ja kell oli juba üsna palju siis läks ajaga üsna kiireks. Kuskil pidime selle aja tagasi tegema. 

Kaputt osa 3.

Ikka veel aug. 23. Kell läheneb südaööle.

Elu on vahest imelik ja täis õnnelike juhuseid. Kui tekib mingi probleem on lahendus kohe lähedal. Sel ajal kui me Maiduga mööda küla nõutult ringi vaatasime oli Taavo motomeeste hotellis meile öömaja sebinud. Tüdruk kes seal töötas ütles, et põhimõtteliselt nad on suletud aga ta organiseerib meile toad. Kuidagi tuli jutuks, et meil üks ratas on mäel ja kohe ilma küsimata hakkas ta meile lahendus organiseerima. Kõigepealt ajas kiirelt meie toa asja korda. 

Kuna kapivõti, kus tubade kaarte hoiti oli kellegagi õhtuks kaasa läinud siis tegi ta meile peakaardiga toad lahti ja tõi meile voodiriided kohale. Vahepeal, kui me ennast kasisime ja päeva tolmu maha pühkisime suutis ja ta järgnevaks päevaks omaniku naisele meie olukorra kirjelduse kirjutatada ja lubas, et omanik saab meid aidata ratta mäelt kättesaamisega. 

Kui me küsisime kas nende asutuses süüa saab ütles ta, et kahjuks on köök suletud aga ta kontrollib kas mõnes muus kohas on võimalik. Siis ta helistas mitu kohalikku hostelit läbi aga kõik vastasid samaga. Sellepeale üles, et söögita ta meid ei jäta ja läks kööki ning valmistas meile borsi laadset suppi, mis maitses väsitava päeva lõpuks ülihästi. 

Selline kohtlemine ja meie probleemist osavõtt oli päris suur kontrast võrreldes teiste kohalike majutustasutustega kes vaatasid meid nagu napakaid, kui me õhtul öömaja küsimas käisime. 

Pärast sööki pesime päeva saasta maha ja kukkusime voodisse paugust magama. Hommikul ärkasime enne äratust.

Kaputt osa 2.

On august 23, õhtu. Seisame keset Silvrettat. Kuskil bussipeatuses. Õnneks vaade on ilus.

Saan siis teada, et Maiduk suri ratas paugust keset tõusu välja. Hakkame asja uurima. Starter veab mootorit ringi aga muid elumärke masin ei näita. 

Õlituluke nagu vilgub. Ennemalt ka sellel rattal õli tarbimisega probleeme olnud ja õnneks meil liiter mootoriõli selle tarbeks kaasas. Kallame juurde aga ei aita. Laseme mootoril mõned minutid jahtuda aga ka see ei aita. Proovime mäest alla tuimalt käima lükata aga ei midagi. Isegi mitte pisemat elumärki andvat turtsatust mootorist.

Tundub olevat tõsisem probleem. Hakkame ratast lahti kiskuma. Plastikute eemaldamisel paistab jahutusvedeliku paagis suht tühi seis. Vaatame GPSist, et lähim tankla on 28km kaugusel. Umbes 30+ min sõitu selle tee peal. Mis seal ikka, valikut pole. Kiman üksinda tanklasse jahutusvedeliku järgi. Silvrettat läbides mõtlen, et küll mul veab, et mul on vabandus kiirustada. Tee on väga kiire ja looklev. Nauditav sõita isegi sellises olukorras. 

Tanklast võtan kaks potsikut jahutusvedelikku ja kiman tagasi. Läbin väikseid alpi turismikülakesi kus elu käib omasoodu edasi. Tolliputkas seletan müüjale olukorda ja ta laseb mind ilma rahata läbi. 

Jõuan peatselt tagasi teiste juurde. Minu lootused, et vahepeal mingi positiivne muutus on tekkinud on asjata. Vahepeal on lihtsalt hämaramaks ja külmemaks läinud. Kallame vedeliku sisse aga ka see ei aita midagi. Ratas sama tumm nagu ennem. Oleme nõutud edasi. Hakkame rattalt paaki maha kakkuma, et südamele ligi pääseda.

Üritame järjest asju välistada. Käime kaitsmed üle. Ok. Bensu paistab peale saavat. Ok. Võtame küünlad maha ja vaatame nendele peale. Ok. Proovime sädet. Njet. Okei sädet ei saa. Uurime ja puurime veel kolmveerand tunnikest. Helistame mehaanikule. Internetti ei saa kuna oleme mägede vahel. Läbi telefoni püüame internetist ka abi leida. Aga lõpuks peame ikka alla vanduma. Seda masinat tööle me mäe otsas enam ei saa. Selleks hetkeks on juba kottpime. Paar autot isegi peatusid ja küsisid kas vajame abi aga ei oskand mingit abi neilt küsida millest meil kasu oleks olnud.

Otsustame, et peame ööbimiskoha leidma. Õhtul on juba väga krõbe olla. Variante transpordiks väga pole. Kaks tsiklit, kolm inimest, kolm pagasit. Taavo võtab oma pagasi selga. Maidu pagasi paneme Taavole istmele. Mait tuleb koos minu pagasiga mulle peale. Stardime mäest alla pilkases pimeduses. 

Sõit on aeglane ja ettevaatlik. Jõuame esimese hotellini paar km eemal. Tegu mingi neljatärnilisega. Määrdunud motovarustusega hilisõhtul retseptsiooni sisenedes vaadatakse meid nagu napakaid ja imeliku muigega öeldakse, et toad on otsas. Tagantjärele mõeldes oleks selle koha hinda teada saades me ilmselt väljas külmas maganud. Otsustame mäest allpool asuvas külakeses oma õnne proovida ja mäel asuvate hotellidega mitte oma aega raisata. Sõidame natuke veel nagu mustlaste kilakolavoor edasi ja jõuame varsti külakesse. Hotelle on seal iga 100m tagant aga kõik paistavad samast mastist nagu mäel olev tõusikute hotell. Esimesest kus Mait jutul käib tuleb sama vastus "tube pole" millele järgneb imelik irve. Vahepeal on Taavo leidnud mingi motomeeste hotelli kus lubatakse meile toad leida. Pargime masinad ära ja otsutame sinna minna. 

To be continued...