Kaputt osa 2.

On august 23, õhtu. Seisame keset Silvrettat. Kuskil bussipeatuses. Õnneks vaade on ilus.

Saan siis teada, et Maiduk suri ratas paugust keset tõusu välja. Hakkame asja uurima. Starter veab mootorit ringi aga muid elumärke masin ei näita. 

Õlituluke nagu vilgub. Ennemalt ka sellel rattal õli tarbimisega probleeme olnud ja õnneks meil liiter mootoriõli selle tarbeks kaasas. Kallame juurde aga ei aita. Laseme mootoril mõned minutid jahtuda aga ka see ei aita. Proovime mäest alla tuimalt käima lükata aga ei midagi. Isegi mitte pisemat elumärki andvat turtsatust mootorist.

Tundub olevat tõsisem probleem. Hakkame ratast lahti kiskuma. Plastikute eemaldamisel paistab jahutusvedeliku paagis suht tühi seis. Vaatame GPSist, et lähim tankla on 28km kaugusel. Umbes 30+ min sõitu selle tee peal. Mis seal ikka, valikut pole. Kiman üksinda tanklasse jahutusvedeliku järgi. Silvrettat läbides mõtlen, et küll mul veab, et mul on vabandus kiirustada. Tee on väga kiire ja looklev. Nauditav sõita isegi sellises olukorras. 

Tanklast võtan kaks potsikut jahutusvedelikku ja kiman tagasi. Läbin väikseid alpi turismikülakesi kus elu käib omasoodu edasi. Tolliputkas seletan müüjale olukorda ja ta laseb mind ilma rahata läbi. 

Jõuan peatselt tagasi teiste juurde. Minu lootused, et vahepeal mingi positiivne muutus on tekkinud on asjata. Vahepeal on lihtsalt hämaramaks ja külmemaks läinud. Kallame vedeliku sisse aga ka see ei aita midagi. Ratas sama tumm nagu ennem. Oleme nõutud edasi. Hakkame rattalt paaki maha kakkuma, et südamele ligi pääseda.

Üritame järjest asju välistada. Käime kaitsmed üle. Ok. Bensu paistab peale saavat. Ok. Võtame küünlad maha ja vaatame nendele peale. Ok. Proovime sädet. Njet. Okei sädet ei saa. Uurime ja puurime veel kolmveerand tunnikest. Helistame mehaanikule. Internetti ei saa kuna oleme mägede vahel. Läbi telefoni püüame internetist ka abi leida. Aga lõpuks peame ikka alla vanduma. Seda masinat tööle me mäe otsas enam ei saa. Selleks hetkeks on juba kottpime. Paar autot isegi peatusid ja küsisid kas vajame abi aga ei oskand mingit abi neilt küsida millest meil kasu oleks olnud.

Otsustame, et peame ööbimiskoha leidma. Õhtul on juba väga krõbe olla. Variante transpordiks väga pole. Kaks tsiklit, kolm inimest, kolm pagasit. Taavo võtab oma pagasi selga. Maidu pagasi paneme Taavole istmele. Mait tuleb koos minu pagasiga mulle peale. Stardime mäest alla pilkases pimeduses. 

Sõit on aeglane ja ettevaatlik. Jõuame esimese hotellini paar km eemal. Tegu mingi neljatärnilisega. Määrdunud motovarustusega hilisõhtul retseptsiooni sisenedes vaadatakse meid nagu napakaid ja imeliku muigega öeldakse, et toad on otsas. Tagantjärele mõeldes oleks selle koha hinda teada saades me ilmselt väljas külmas maganud. Otsustame mäest allpool asuvas külakeses oma õnne proovida ja mäel asuvate hotellidega mitte oma aega raisata. Sõidame natuke veel nagu mustlaste kilakolavoor edasi ja jõuame varsti külakesse. Hotelle on seal iga 100m tagant aga kõik paistavad samast mastist nagu mäel olev tõusikute hotell. Esimesest kus Mait jutul käib tuleb sama vastus "tube pole" millele järgneb imelik irve. Vahepeal on Taavo leidnud mingi motomeeste hotelli kus lubatakse meile toad leida. Pargime masinad ära ja otsutame sinna minna. 

To be continued...