Uued tuuled.

Kusagil 2021 lõpus olles üle saanud oma posttraumaatilisest stressihäirest viimasest reisist viskas Taavo idee õhku minna 2022 augustis uuesti motoseiklusele. Ideel oli kandepinda ja hakkasime asukohti valima ning seltskonda komplekteerima. 

Võrdlemisi kiiresti jõudsime asukoha osas otsusele, et see saab olema kusagil lõuna Euroopas. Vaadates kaarti tundusid Püreneed oma vaadete ja teede poolest loogiline valik.

Kui seltskonna viimased liikmed olid lõpliku kinnituse andnud (viiene punt) hakkasime uurima võimalusi sihtkohta jõudmise osas. Lõuna Euroopa on kohale sõitmiseks võrdlemisi kaugel ja meie planeeritud puhkusepäevadest oleks liiga suur osa lihtsalt trassi edasi tagasi väisamisele kulunud. Seega ainuke variant oli motikate eelnev transport alguspunkti ja ise kohale lennata. 

Sai uuritud erinevaid võimalusi ja kuna osad firmad ei vastanud ja liigne laiskus takistas liiga pikalt uurida sai selle veo korraldajaks valitud motovedu.ee teenus kes tegelebki täpselt sellise transpordi organiseerimisega. Jaanuari alguses sai nendega käed löödud, hinnas ja detailides kokkuleppele jõutud ja esimene killuke oli paigas. Seejärel sai ostetud ka Lufthansa piletid Barcelonasse ning peale seda jäi ainult enda ja varustuse ettevalmistamine ja täpsema marsruudi paika panemine.

Transpordi firma pidi rattad toimetama Barcelonasse ja sealt tagasi seega marsruut pidi tulema mingit sorti ring. Tahtsime tripi ajal võimalikult palju näha ja kogeda aga samas mitte üleliia pikki päevi teha siis sai vaadatud selliselt, et alustame idarannikult, liigume läänerannikule ja sealt uuesti tagasi.

Marsruut pidi umbes selle ala sisse jääma.

Muus osas oli plaan võrdlemisi paindlikult vaadata ja mitte midagi otseselt ette bookida ööbimiste näol. Teadsime, et mugavuse mõttes saavad ööbimised olema hotellides, sest siis on hea hommikut kohe alustada kui hommikusööki ei pea otsima ja õhtul on võimalus ennast puhtaks kasida ja linade vahele hüpata. Eelmisest reisist oli kogemus olemas ka sellega, et kui paned plaani paika lõpuni välja siis nagunii võib ootamatusi tekkida ja sedasi on kergem asju ümber mängida vajadusel. Kerge risk muidugi on sellega see, et teatud kohtades võib ööbimise leidmisega probleeme tekkida.

Motikate varustuse kohalt sai ka otsustatud, et tegemist ikkagi sõitmise kogemusega mitte matkamisega seega plaanis oli võimalikult vähe ja kerged asjad kaasa võtta. Sisuliselt ainult tsiklivarustus ja õhtuks/hommikuks midagi selga kui välja vaja sööma/jooma minna.

Teine asi mis sai kindlalt paika oli see sõidu ajal kommunikatsioon. Viimasel reisil sai kasutatud mingeid odavaid hiina nikerdisi mis tegid oma tööd sitasti 2 päeva ja ülejäänud reisi olime kurttummad sisuliselt. Kiire uurimise tulemusena jõuti valik langetada Cardo Packtalk Bold seadmete kasuks ja sai viiene komplekt tellitud. Seadmed olid küll kallima otsa omad aga arvustuste põhjal lubasid head kogemust. 

Seadeldise paigaldamine vähemalt minu kiivrisse oli paras nikerdamine kuna kõlarid ei tahtnud päris hästi kiivrisse mahtuda sedasi, et nad kõrvasid ei hakkaks muljuma aga lõpuks natuke lihuniku tööd tehes said paika ja juhtmestik ka viisakalt ära peidetud. Teistel läks selle osaga lihtsamalt.

Enne reisi planeerimist olin ma uue ratta soetanud ja ootasin selle tarnimist ja Eestis esimeste sõiduilmade tulemist, et saaks võimalikult palju sõidukilomeetreid uue rattaga sellega harjumiseks ja võimalike vigade välja peilimiseks.

Teine seltskonna liige hakkas uue aasta alguses ka uut ratast vaatama kuna teadis, et olemasolevaga ta reisile tulla ei taha. Seega see asi oli tal vaja ka ära organiseerida. Variante oli mitmeid mis erinevatel põhjustel ei sobinud aga enne reisi algust paar kuud sai selle õige ja oodatud lukku.

Veebruaris teadaolevalt läksid geopoliitilised olud kahtlaseks ning samuti nendest tekkinud majanduslikud ja muud mõjud. Pidev alatoon enne reisi oli kas üldse on kuhugi reisile minna ja mis saama hakkab sõjaga seonduvalt.

Jätkasime oma ettevalmistustega. Osad uuendasid sõiduvarustust, et oleks sobiv palava kliima jaoks ja uhkem välja näha. Mina Taavo mõjutusel otsustasin täiskombe kasuks. Kui varustus kohale saabus sain aru, et sinna mahtumiseks on vaja ka viimastel kuudel dieedikuur läbida ning võtsin selle käsile. Reisi alguseks sain enamvähem sihtkaalu (-7kg) ja kombesse mahtumine oli oluliselt lihtsam ja mugavam kui alguses.

Üldine soovitus sai seltskonnale antud motikate osas põhihooldus ära teha ja kellel vaja ka uued rehvid muretseda, sest eelmisest reisist oli teada, et teeolud on erinevad ja palav kliima sööb rehvi päris hoolsasti seega pole mõtet paari millimeetri ning vana kange rehviga kallutama minna. Need asjad said ka kõigil tehtud enne reisi. Mul õnnestus ka uuele rattale täiesti uus tagumine rehv muretseda, sest vahetult enne reisi õnnestus kuskilt nael üles korjata.

Põhiliseks navigeerimiseks sai võetud Garmin Zumo XT ja paaril teisel liikmel telefonihoidja lenksukülge, et oleks varuvariant olemas. Zumo tuli küll lenksukinnitusega aga testides jõudsin järeldusele, et sõidu ajal lenksu pealt seda vahtida on tüütu ja ohtlik kuna pidevalt peab pilku teelt kõrvale pöörama. Kuna oma rattal head poest leitavat varianti kinnituseks polnud sai natuke googeldatud ja lõpuks K-Rauta vahenditega ise kinnitus ehitatud. 

Tulemus oli rahuldav.

Iga päev lugesime päevi reisini ja pidevalt tundus, et on jube kaugel. Aega sai veedetud marsruudi timmimisega ja mõtlemisega kas kõik korraldused tehtud mis vaja. Kui kuu oli jäänud siis hakkas koitma, et üsna pea on minek.

Viimaste üllatustena tuli veel motoveo firmalt kerge hinnatõus veo osas ja Lufthansa erinevad streigihoiatused ja üldine kaos lennunduses. Jäime lootma parimat lennu osas kuna varuvariante eriti polnud meie endi kohale jõudmise osas ja viimastel päevadel tekkis kindlus, et lend siiski toimub. 

Nädal enne reisi tulid kõik oma varustuse ja ratastega Tallinnasse ja läksime motikaid teele saatma. Loomulikult see päev kui laadimisele sõitsime sadas täpselt sel hetkel vihma ja kõik rattad ja varustus sai mõõdukalt märjaks.

Pakkimisega probleeme ei tulnud. Motikad ja sõiduvarustuse panime raamidele. Ise võtsime kõvasti pakkekilet kaasa mis kulus marjaks ära erinevate asjade kinnitamiseks. Jätsime rattad raamidele laadimiseks ja ise läksime viimaseid otsi kokku tõmbama ning oma lendu ootama.

Reisi viimase kolme päeva marsruuti lõpuks ei jõudnudki prokrastineerimise tõttu valmis teha ja jätsin selle saatuse hooleks lootuses, et tee peal olles õhtuti tabab inspiratsioon ja mõtleb midagi välja.