Enne uue peatüki kirjutamist peaks ilmselt eelmise lõpetama. Ausalt öeldes viimase posti kirjutamine 2017 tripi kohta jäi kuidagi lohakile ja lõpuks ei viitsinudki seda teha. Ja siin ma nüüd olen siis 5 aastat hiljem. Mälestused on juba natuke tuhmunud aga emotsioon on veel meeles. Panen mõne lõiguga kirja mis siis pärast lahkuminekut edasi juhtus ja pärast seda juba selle aasta kohe algava tripi kohta.
Kui olime katkise ratta toimetanud kuskile remonditöökotta kes seda ratast remontida ei tahtnud aga olid nõus seda lühikeseks ajaks ladustama tegime oma hüvastijätud ära ning saatsime ratasteta selli rongile. Peale seda panime Saksamaa poole leekima. Plaan oli läbi Saksmaa, Taani, Rootsi tagasi sõita.
Esimene päev oli veel ilm ilus ja läksime Disney lossi (Neuschwanstein loss) juurde mis oli paksult igasugustest rahvustest turiste täis. Kuidagi navigeerisime seal mingil jalakäijate teel, et kuskile järve äärde jõuda ja väike ujumine teha (saime ühe Saksa vanaonu käest veel sõimata saksakeeles aga teesklesime, et ne panimaju).
Ujumine oli seda ekslemist ja sõimu väärt kuna olustik oli ilus ja vesi oli palaval päeval kosutav. Pakkisime asjad uuesti kokku ja tulime mööda jalakäijate teed uuesti metsavahelt välja, et kilomeetreid vähendama hakata. Pidime paari päevaga Saksamaa alt otsast Taani praamile jõudma.
Autobahnile jõudes võtsime sealt maksimumi ja see oli ausalt öeldes vist reisi kõige kohutavam osa. Tolle reisi Poola ja Saksa lõigud olid surmasõidud. Viimane osa Saksamaal jäi täiesti pimeda peale ja see oli tagasihoidlikult öeldes huvitav kogemus. Pimedas kiirelt liikudes jäglid enda ette, et suudaks kuidagigi reageerida kui miskit ees ootamas on ja teisalt vahid peeglisse, sest kui kamraadiga midagi juhtub ja liiga hilja märkad on vahepeal kaetud vahemaa nii pikk, et kuidas sa ta siis üles leiad.
Esimese päeva lõpuks olime kuskile Hanoveri ligidale jõudnud. Peopesad higised ja silmad hirmust pungil. Kuna plaanide järgi olime miinuses päevaga siis kahjuks Saksamaal sweinehaxlit nautida ei saanud ja järgmine päev liikusime Taani praamile. Sealt maalt hakkas ilm järjest sitemaks minema ja Rootsi jõudes saime õhtul juba jäist vihma nautida.
Rootsis enam midagi põnevat ei toimunud. Läksime laevale ära loksusime päeva ja öö üle mere. Sadamasse jõudes tegime au revoir ja oligi kõik.
Kokkuvõttes oli ikkagi väga äge tripp ja meenutada saab siiani. Kaardi pealt vaadatuna nägi umbes selline välja. Pole eriti viitsimist et täpsemini seda välja joonistada. Kristeldusest peab piisama.
Lõpetuseks.
Katkine ratas jäi Austriasse paari kuu asemel kaheks aastaks. Nüüdseks on see seik katkise rattaga juba mütoloogilise kuju võtnud. Lõpuks siiski läbi ponnistuste jõudis Eesti pinnale tagasi. Tuli välja, et viga oli mingis pisikeses elektrilises anduris mis poole sõidu peal otsad andis. Vanad rattad on selle võrra ikka paremad. Elektroonikat sittagi küljes pole ja mehhaanilisi asju enamasti oskad ise diagnoosida ja väiksemaid asju parandada ka.
Poola ja Saksa surmasõidud tekitasid sellise psüühilise trauma, et ühel osalisels jäi ratas põhimõtteliselt garaazi viieks aastaks tolmu koguma.
Üks motomuuseum mida me plaanisime Austria alpides külastada aga ei jõudnud ning mille juures Taavo ütles selle peale pettunult sõnad "kurat ma ei saa ju siia kunagi enam tagasi tulla" läksid prohvetlikult täide. Mingid aastad hiljem sattusin suusareisi käigus sinna muuseumi ja sain seal sees ära käia ning paar päeva hiljem see põles täielikult maha. Hähä.
Aga nüüd on hulga vett merre tilkunud ja on aeg uueks seikluseks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar