Miks sa värised?... sõidupäev 2.

Hommik algas kangelt. Äratus sai kell 07:30 hommikusöögi alguseks. Esimese päeva rammestus oli veel kontides kuigi uni oli pikk ja hea. Hommikul varjus oli veel hea jahe olla aga päikese käes olles hakkas kuumus endast märku andma. Pärast hommikusööki said asjad kokku pakitud ja rataste selga ja suund esimesse tanklasse, et päeva alguses paagid täis oleks.

Teise päeva marsruudi alguspunkt oli tegelikult hotellist kõvasti kaugemal aga otsus sai tehtud otse alguspunkti sõita selle asemel, et esimese päeva poolikut marsruuti jätkata, sest ilma jätkamisetagi tõotas teine päev võrdlemisi pikk tulla.

Pärast bensukat pöörasime GPSi järgi kohe mingile väiksemale teele, et jõuda õigele marsruudile. Ja siis hakkasid jamad pihta. Tiirutasime mingis võrdlemisi väikses eeslinnas ja aru ei saanud kuhu GPS suunata tahab. Kõigepealt linnas sees üritas suunata telliskiviga tänavale. Mingi aeg tiirutades ja kiivrisse vandudes sai sellest mööda ja aru mis suuna võtma peab. Siis järgmiseks suunas päris väikesele teele ja sealt jalakäijate silla peale. Nojah põrkasime sellest ka mööda aga pinged hakkasid seltskonnas juba tõusma ja hädaldamine pihta. Lõpuks saime päriselt õiges suunas liikuma ja nohisesime kõik solvunult vaikselt edasi kuni esimese pausini. 

Pausi ajal jahutasime ennast natuke viludas ja tegelesime sisekaemusega. Pärast pausi olime kõik uuesti paremad inimesed ja hakaksime edasi liikuma. 

Järgmine paus tuli juba üsna pea kuna sattusime toredasse Prantsuse linnakesse milles sõitsime mingist alast mööda kus oli bistroo koos turistide ja kohalikega ja mõtlesime seal kehakinnitust võtta. Palavus jätkus.

Sõime ja jõime ära ja lösutasime jälle natuke niisama vaikuses ja hakkasime edasi rühkima. Peale bistrood sattusime korralikule väikesele mägiteele mis lookles mäe küljel. Tee oli nii kitsas, et kaks autot enamasti kõrvuti ei mahuks. Motikas ja auto mahtus napilt. 

Ära alla vaata.

50 kilomteetri pärast oli jälle järgmine paus, sest sattusime järgmisesse hubasesse külakesse kus oli ilus purskkaev ja väike ala viludaga. Kuumus ja käänuline mägitee sundisid vett tarbima.

Idüll.

Vilu ja vee tarbimine aitasid natuke maha jahtuda. Pärast puhkust oli aeg edasi rühkida. Marsruuti vaadates mõtlesime, et põikame Prantsusmaa sees olevast Hispaania alast läbi aga GPSi väärkasutamise ja enda lolluse tõttu see paraku mõtteks jäigi. Sõitsime hoopis selle kõrvalt mööda.

Sinna me ei läinud.

Vahepeal otsustas ilm ka iseloomu näidata ja hakkas vaikselt sadama. 

Taevas avanes.

Edasi tulid korralikud mägiteed kus olid väga ägedad vaated ja väga külm vihm. Sellel marsruudil võtsime vist oma reisi kõige kõrgema tipu ka mis oli vist 2200 meetri kanti. Kliima kontrast oli muidugi päris hea. Päeval oli 35 kraadi ja üle ja õhtul saime vihma, tuult ja ligi 10 kraadi.

Tegime mägede vahel ja üle oma tiirud ära ja suundusime Andorra poole võrdlemisi läbiligunenult. Andorrasse sisenemisel oli väike järjekord mis õnneks lahenes päris kiiresti. Kohe pärast sisenemist sai hotell sihtkohaks määratud ja hakkasime sinna liikuma.

Tolleks hetkeks oli juba võrdlemisi külm olla ja kuigi hotelli sõitsime mingi 20-30 minutit tundus see nagu mitu tundi. GPSi peal ei tahtnud nagu kilomeetrid kuidagi väheneda. Liiklus oli ka muidugi suhteliselt aeglane ja uimane. Ööbimiskohaks oli mingi suusahotell mis iseenesest oli päris hubane. Osad seiklejad värisesid kontrollimatult külmast ja loopisime oma märjad riided mööda hotellituba laiali kuivama. Mõndadele asjadele sai fööniga kaasa aidatud. Asjad laiali loobitud suundusime hotelli restorani. Ilmselt kuna inimesi oli seal vähe saime väga meeldiva ja tähelepaneliku teeninduse osaliseks, mis oluliselt kompenseeris kannatusi.

Andorra hotelli kogemus oli teeninduse pärast ilmselt üks reisi meeldivamaid.