Lähen, ei lähe... sõidupäev 1.

Päev algas varakult kuna lend pidi minema kell 6. Loomulikult kui reis ees ootamas siis und ei tule. Lõpuks sai vist kokku paar tundi uneaega enne lennujaama minekut. Üks seltskonna liige oli kõik oma kolm äratust maha maganud aga helistamise ja elukaaslase ärgitamise peale sai lõpuks üles ja jõudis ka väikse hilinemisega lennujaama. Lennujaamas käis arutelu selle üle kas rattad on meid üldse ees ootamas kuna vahepeal mingit infot polnud laekunud nende kohta. Eeldus oli, et ju nad meid siiski on ootamas. Lend ise oli vahemaandumisega Frankfurdis.

Kohtumiseni Eesti.

Ümberistumisega mingeid sekeldusi polnud ja saime edasi Frankfurdist  Barcelona poole. Lendudel sai mõned ebamugavad tunnid ka unevõlga vähendatud.

Tere Hispaania.

Barcelonas maandudes ajasime natuke aega taksojuhti taga kes pidi meid lennujaamast logistikakeskuseni toimetama. Õnneks see asus ainult 5km kaugusel. Logistikakeskuse büroos end tutvustades ja öeldes, et tulime Eesti rataste järgi saadi kohe aru ja juhatati meid nende juurde. Nüüd oli selge, et esimesed kardetud takistused on ületatud ja reis saab alata.

Hello my lovelies.

Järgmine poolteist tundi möödus asju lahti pakkides ja kokku monteerides mille käigus hakkas Hispaania kuumus endast märku andma. Kõik higistasid ja hingeldasid. Rattad olid kohale toimetatud ilma kahjustusteta. Mul oli ainult ühest kohast natuke värvi maha hõõrunud summuti pealt selle tõttu kuidas ma koormarihma olin kinnitanud. Lisaks oli osadel ka varustuse külge hakanud mõningast hallitust tekkima, sest Eestis sai niisked asjad pakitud. Vahepeal käisid laotöölised ka rattaid uudistamas ja andsid ratastele oma heakskiidu.

Valmis seiklema.

Logistikakeskusest saime ilusti välja ja esimese päeva marsruut sai sihiks võetud. Marsruudis oli algse plaaniga juba jõudnud ka muudatus toimuda, sest algse marsruudi läheduses vabasid hotelle väga ei leidunud siis esimese päeva marsruuti sai mõnevõrra lühem. 

Igal juhul alustasime teekonda sellega, et suurlinnast minema saada. Kohe kohtasime suurte rekkadega ummikuid ja hakkasime lauspäikese käes ja autode vahel küpsema. Foorid olid arutu pikkuse ja intervalliga ning sai koolituse ka Hispaania ringristidest. Mingi hetk saime suurele teele ja siis järgmine kool oli suurel maanteel grupisõit viie liikmega ja kohaliku liiklusega sammu pidamine. Keskmiselt olime vist kohalikust liiklusest 15-20km/h aeglasemad ja teistele liiklejatele jalus. Cardo sideseadmed hakkasid oma kasulikkust ja headust tõestama kohe algusest. Kirjutan nendest hiljem kokkuvõttes.

Suurelt teelt maha pöörates hakkasid esimesed hädad marsruudiga. Kuna eelnevalt polnud Garminit ja selle marsruudiloomis tarkvara kasutanud saime mõned korrad edasitagasi sõidetud ja lisa ringe tehtud. Suunamised olid ka kohati väga väikestele vaheteedele mis tegelikult mingit võitu ei andnud. Aga see kõik ongi seikluse osa. Keegi esimene päev kohe väga pahaseks ei saanud aga sideseadmest kiivrisse tuli teatava sarkastilise noodiga kommentaare hulgi erinevatel hetkedel kui sama punkti pärast poolt tundi uuesti läbisime. Kaasa ei aidanud erinevad teetööd mis erinevatel lõikudel Barcelona ümber toimusid. 

Eeee... me peame vist tagasi minema...

Kõik läheb plaani järgi.

Tankimispeatus andis natuke aega pead tuulutada ja varjus proovida maha jahtuda ja vedelikke kehasse tagasi laadida. Pärast mingeid tunde ekseldes saime siiski õigele rajale tagasi ja reis jätkus. Mingi hetk hakkas liiklust ka vähemaks jääma ja hakkaski esimene põnev sektsioon koos tõusu, vaadete ja kallutamisega. Järgmine peatus tuligi mingi aeg hiljem kohustuslikus pildistamisalas.

Vaadet tulid nautima ka influentserid.

Samal lõigul edasi liigeldes sündis ka uus meem. Üks seltskonna liige läks kitsal lõigul kõhkluste saatel "Lähen, ei lähe" stiilis möödasõitu tegema kui parasjagu teine auto vastu tuli. Ise ma õnneks selle tunnistajaks ei olnud kuna asusin parasjagu mõned kurvid eespool aga tagantjärgi kirjelduste järgi oli tegu võrdlemisi napi olukorraga ja kiivrites oli lobisemine hetkeks võrdlemisi ärevaks läinud. Vastutulev auto andis pärast tagumistele seltskonna liikmetele ka käeviibetega märku, et tegu oli tõesti väga ägeda möödasõiduga millelaadset napikat manöövrit võib muidu vaid uues Top Guni filmis ainult kohata. Õnneks see juhtum millegi tõsisemaga ei päädinud. Lihtsalt üks tore meenutus, et reis oleks võinud esimesel päeval kohe lõppeda...

Viimane osa oli võrdlemisi igav sõidunaudingu mõttes ja läks suures osas vaikuses mööda. Vahepeal sai veel üks tankimispaus tehtud ja väsimus ja unevõlg hakkas vaikselt võimust võtma. Lõpuks jõudsime kell 21:30 esimesse hotelli.

Ühes tükis.

Distantsi lõpuks ei tulnudki väga palju aga väsitav oli sellegipoolest. Esimese päeva marsruut lühemaks lõigata oli õige otsus, sest algupärase plaani järgi minnes oleksime väga pimeda peale jäänud. Asjad lahti pakkides ja tubade jaotamise järel oli aeg väike õhtusöök teha, sest päeval mingit mõistliku kehakinnitust ei saanudki. Otsisime esimese lähedal asuva koha ja istusime maha. Menüü oli mõistlike hindadega ja portsjonid parasjagu pirakad. Pärast õhtusööki tuli muidugi metsik uni ja kõik kukkusid kella 23 paiku voodisse ja laksust magama. Esimene pikk uni jahutatud ruumis oli hea ja sügav.

Lõplik marsruut.

Äratus sai 07:30 peale pandud hommikusöögi ajaks, et võimalikult vara liikuma hakata. Esimese päeva lühendatud teekond tuli järgmine päev tagasi teha. Marsruudi lõpust sai paraku ära lõigatud heade vaadetega ranniku sektsiooni ja mäeteed aga mis teha. Lootus oli, et järgnevad päevad hüvitavad.

Läbimata osa.

Nägemata teed ja vaated.