Miks sa värised?... sõidupäev 2.

Hommik algas kangelt. Äratus sai kell 07:30 hommikusöögi alguseks. Esimese päeva rammestus oli veel kontides kuigi uni oli pikk ja hea. Hommikul varjus oli veel hea jahe olla aga päikese käes olles hakkas kuumus endast märku andma. Pärast hommikusööki said asjad kokku pakitud ja rataste selga ja suund esimesse tanklasse, et päeva alguses paagid täis oleks.

Teise päeva marsruudi alguspunkt oli tegelikult hotellist kõvasti kaugemal aga otsus sai tehtud otse alguspunkti sõita selle asemel, et esimese päeva poolikut marsruuti jätkata, sest ilma jätkamisetagi tõotas teine päev võrdlemisi pikk tulla.

Pärast bensukat pöörasime GPSi järgi kohe mingile väiksemale teele, et jõuda õigele marsruudile. Ja siis hakkasid jamad pihta. Tiirutasime mingis võrdlemisi väikses eeslinnas ja aru ei saanud kuhu GPS suunata tahab. Kõigepealt linnas sees üritas suunata telliskiviga tänavale. Mingi aeg tiirutades ja kiivrisse vandudes sai sellest mööda ja aru mis suuna võtma peab. Siis järgmiseks suunas päris väikesele teele ja sealt jalakäijate silla peale. Nojah põrkasime sellest ka mööda aga pinged hakkasid seltskonnas juba tõusma ja hädaldamine pihta. Lõpuks saime päriselt õiges suunas liikuma ja nohisesime kõik solvunult vaikselt edasi kuni esimese pausini. 

Pausi ajal jahutasime ennast natuke viludas ja tegelesime sisekaemusega. Pärast pausi olime kõik uuesti paremad inimesed ja hakaksime edasi liikuma. 

Järgmine paus tuli juba üsna pea kuna sattusime toredasse Prantsuse linnakesse milles sõitsime mingist alast mööda kus oli bistroo koos turistide ja kohalikega ja mõtlesime seal kehakinnitust võtta. Palavus jätkus.

Sõime ja jõime ära ja lösutasime jälle natuke niisama vaikuses ja hakkasime edasi rühkima. Peale bistrood sattusime korralikule väikesele mägiteele mis lookles mäe küljel. Tee oli nii kitsas, et kaks autot enamasti kõrvuti ei mahuks. Motikas ja auto mahtus napilt. 

Ära alla vaata.

50 kilomteetri pärast oli jälle järgmine paus, sest sattusime järgmisesse hubasesse külakesse kus oli ilus purskkaev ja väike ala viludaga. Kuumus ja käänuline mägitee sundisid vett tarbima.

Idüll.

Vilu ja vee tarbimine aitasid natuke maha jahtuda. Pärast puhkust oli aeg edasi rühkida. Marsruuti vaadates mõtlesime, et põikame Prantsusmaa sees olevast Hispaania alast läbi aga GPSi väärkasutamise ja enda lolluse tõttu see paraku mõtteks jäigi. Sõitsime hoopis selle kõrvalt mööda.

Sinna me ei läinud.

Vahepeal otsustas ilm ka iseloomu näidata ja hakkas vaikselt sadama. 

Taevas avanes.

Edasi tulid korralikud mägiteed kus olid väga ägedad vaated ja väga külm vihm. Sellel marsruudil võtsime vist oma reisi kõige kõrgema tipu ka mis oli vist 2200 meetri kanti. Kliima kontrast oli muidugi päris hea. Päeval oli 35 kraadi ja üle ja õhtul saime vihma, tuult ja ligi 10 kraadi.

Tegime mägede vahel ja üle oma tiirud ära ja suundusime Andorra poole võrdlemisi läbiligunenult. Andorrasse sisenemisel oli väike järjekord mis õnneks lahenes päris kiiresti. Kohe pärast sisenemist sai hotell sihtkohaks määratud ja hakkasime sinna liikuma.

Tolleks hetkeks oli juba võrdlemisi külm olla ja kuigi hotelli sõitsime mingi 20-30 minutit tundus see nagu mitu tundi. GPSi peal ei tahtnud nagu kilomeetrid kuidagi väheneda. Liiklus oli ka muidugi suhteliselt aeglane ja uimane. Ööbimiskohaks oli mingi suusahotell mis iseenesest oli päris hubane. Osad seiklejad värisesid kontrollimatult külmast ja loopisime oma märjad riided mööda hotellituba laiali kuivama. Mõndadele asjadele sai fööniga kaasa aidatud. Asjad laiali loobitud suundusime hotelli restorani. Ilmselt kuna inimesi oli seal vähe saime väga meeldiva ja tähelepaneliku teeninduse osaliseks, mis oluliselt kompenseeris kannatusi.

Andorra hotelli kogemus oli teeninduse pärast ilmselt üks reisi meeldivamaid.

Lähen, ei lähe... sõidupäev 1.

Päev algas varakult kuna lend pidi minema kell 6. Loomulikult kui reis ees ootamas siis und ei tule. Lõpuks sai vist kokku paar tundi uneaega enne lennujaama minekut. Üks seltskonna liige oli kõik oma kolm äratust maha maganud aga helistamise ja elukaaslase ärgitamise peale sai lõpuks üles ja jõudis ka väikse hilinemisega lennujaama. Lennujaamas käis arutelu selle üle kas rattad on meid üldse ees ootamas kuna vahepeal mingit infot polnud laekunud nende kohta. Eeldus oli, et ju nad meid siiski on ootamas. Lend ise oli vahemaandumisega Frankfurdis.

Kohtumiseni Eesti.

Ümberistumisega mingeid sekeldusi polnud ja saime edasi Frankfurdist  Barcelona poole. Lendudel sai mõned ebamugavad tunnid ka unevõlga vähendatud.

Tere Hispaania.

Barcelonas maandudes ajasime natuke aega taksojuhti taga kes pidi meid lennujaamast logistikakeskuseni toimetama. Õnneks see asus ainult 5km kaugusel. Logistikakeskuse büroos end tutvustades ja öeldes, et tulime Eesti rataste järgi saadi kohe aru ja juhatati meid nende juurde. Nüüd oli selge, et esimesed kardetud takistused on ületatud ja reis saab alata.

Hello my lovelies.

Järgmine poolteist tundi möödus asju lahti pakkides ja kokku monteerides mille käigus hakkas Hispaania kuumus endast märku andma. Kõik higistasid ja hingeldasid. Rattad olid kohale toimetatud ilma kahjustusteta. Mul oli ainult ühest kohast natuke värvi maha hõõrunud summuti pealt selle tõttu kuidas ma koormarihma olin kinnitanud. Lisaks oli osadel ka varustuse külge hakanud mõningast hallitust tekkima, sest Eestis sai niisked asjad pakitud. Vahepeal käisid laotöölised ka rattaid uudistamas ja andsid ratastele oma heakskiidu.

Valmis seiklema.

Logistikakeskusest saime ilusti välja ja esimese päeva marsruut sai sihiks võetud. Marsruudis oli algse plaaniga juba jõudnud ka muudatus toimuda, sest algse marsruudi läheduses vabasid hotelle väga ei leidunud siis esimese päeva marsruuti sai mõnevõrra lühem. 

Igal juhul alustasime teekonda sellega, et suurlinnast minema saada. Kohe kohtasime suurte rekkadega ummikuid ja hakkasime lauspäikese käes ja autode vahel küpsema. Foorid olid arutu pikkuse ja intervalliga ning sai koolituse ka Hispaania ringristidest. Mingi hetk saime suurele teele ja siis järgmine kool oli suurel maanteel grupisõit viie liikmega ja kohaliku liiklusega sammu pidamine. Keskmiselt olime vist kohalikust liiklusest 15-20km/h aeglasemad ja teistele liiklejatele jalus. Cardo sideseadmed hakkasid oma kasulikkust ja headust tõestama kohe algusest. Kirjutan nendest hiljem kokkuvõttes.

Suurelt teelt maha pöörates hakkasid esimesed hädad marsruudiga. Kuna eelnevalt polnud Garminit ja selle marsruudiloomis tarkvara kasutanud saime mõned korrad edasitagasi sõidetud ja lisa ringe tehtud. Suunamised olid ka kohati väga väikestele vaheteedele mis tegelikult mingit võitu ei andnud. Aga see kõik ongi seikluse osa. Keegi esimene päev kohe väga pahaseks ei saanud aga sideseadmest kiivrisse tuli teatava sarkastilise noodiga kommentaare hulgi erinevatel hetkedel kui sama punkti pärast poolt tundi uuesti läbisime. Kaasa ei aidanud erinevad teetööd mis erinevatel lõikudel Barcelona ümber toimusid. 

Eeee... me peame vist tagasi minema...

Kõik läheb plaani järgi.

Tankimispeatus andis natuke aega pead tuulutada ja varjus proovida maha jahtuda ja vedelikke kehasse tagasi laadida. Pärast mingeid tunde ekseldes saime siiski õigele rajale tagasi ja reis jätkus. Mingi hetk hakkas liiklust ka vähemaks jääma ja hakkaski esimene põnev sektsioon koos tõusu, vaadete ja kallutamisega. Järgmine peatus tuligi mingi aeg hiljem kohustuslikus pildistamisalas.

Vaadet tulid nautima ka influentserid.

Samal lõigul edasi liigeldes sündis ka uus meem. Üks seltskonna liige läks kitsal lõigul kõhkluste saatel "Lähen, ei lähe" stiilis möödasõitu tegema kui parasjagu teine auto vastu tuli. Ise ma õnneks selle tunnistajaks ei olnud kuna asusin parasjagu mõned kurvid eespool aga tagantjärgi kirjelduste järgi oli tegu võrdlemisi napi olukorraga ja kiivrites oli lobisemine hetkeks võrdlemisi ärevaks läinud. Vastutulev auto andis pärast tagumistele seltskonna liikmetele ka käeviibetega märku, et tegu oli tõesti väga ägeda möödasõiduga millelaadset napikat manöövrit võib muidu vaid uues Top Guni filmis ainult kohata. Õnneks see juhtum millegi tõsisemaga ei päädinud. Lihtsalt üks tore meenutus, et reis oleks võinud esimesel päeval kohe lõppeda...

Viimane osa oli võrdlemisi igav sõidunaudingu mõttes ja läks suures osas vaikuses mööda. Vahepeal sai veel üks tankimispaus tehtud ja väsimus ja unevõlg hakkas vaikselt võimust võtma. Lõpuks jõudsime kell 21:30 esimesse hotelli.

Ühes tükis.

Distantsi lõpuks ei tulnudki väga palju aga väsitav oli sellegipoolest. Esimese päeva marsruut lühemaks lõigata oli õige otsus, sest algupärase plaani järgi minnes oleksime väga pimeda peale jäänud. Asjad lahti pakkides ja tubade jaotamise järel oli aeg väike õhtusöök teha, sest päeval mingit mõistliku kehakinnitust ei saanudki. Otsisime esimese lähedal asuva koha ja istusime maha. Menüü oli mõistlike hindadega ja portsjonid parasjagu pirakad. Pärast õhtusööki tuli muidugi metsik uni ja kõik kukkusid kella 23 paiku voodisse ja laksust magama. Esimene pikk uni jahutatud ruumis oli hea ja sügav.

Lõplik marsruut.

Äratus sai 07:30 peale pandud hommikusöögi ajaks, et võimalikult vara liikuma hakata. Esimese päeva lühendatud teekond tuli järgmine päev tagasi teha. Marsruudi lõpust sai paraku ära lõigatud heade vaadetega ranniku sektsiooni ja mäeteed aga mis teha. Lootus oli, et järgnevad päevad hüvitavad.

Läbimata osa.

Nägemata teed ja vaated.

Uued tuuled.

Kusagil 2021 lõpus olles üle saanud oma posttraumaatilisest stressihäirest viimasest reisist viskas Taavo idee õhku minna 2022 augustis uuesti motoseiklusele. Ideel oli kandepinda ja hakkasime asukohti valima ning seltskonda komplekteerima. 

Võrdlemisi kiiresti jõudsime asukoha osas otsusele, et see saab olema kusagil lõuna Euroopas. Vaadates kaarti tundusid Püreneed oma vaadete ja teede poolest loogiline valik.

Kui seltskonna viimased liikmed olid lõpliku kinnituse andnud (viiene punt) hakkasime uurima võimalusi sihtkohta jõudmise osas. Lõuna Euroopa on kohale sõitmiseks võrdlemisi kaugel ja meie planeeritud puhkusepäevadest oleks liiga suur osa lihtsalt trassi edasi tagasi väisamisele kulunud. Seega ainuke variant oli motikate eelnev transport alguspunkti ja ise kohale lennata. 

Sai uuritud erinevaid võimalusi ja kuna osad firmad ei vastanud ja liigne laiskus takistas liiga pikalt uurida sai selle veo korraldajaks valitud motovedu.ee teenus kes tegelebki täpselt sellise transpordi organiseerimisega. Jaanuari alguses sai nendega käed löödud, hinnas ja detailides kokkuleppele jõutud ja esimene killuke oli paigas. Seejärel sai ostetud ka Lufthansa piletid Barcelonasse ning peale seda jäi ainult enda ja varustuse ettevalmistamine ja täpsema marsruudi paika panemine.

Transpordi firma pidi rattad toimetama Barcelonasse ja sealt tagasi seega marsruut pidi tulema mingit sorti ring. Tahtsime tripi ajal võimalikult palju näha ja kogeda aga samas mitte üleliia pikki päevi teha siis sai vaadatud selliselt, et alustame idarannikult, liigume läänerannikule ja sealt uuesti tagasi.

Marsruut pidi umbes selle ala sisse jääma.

Muus osas oli plaan võrdlemisi paindlikult vaadata ja mitte midagi otseselt ette bookida ööbimiste näol. Teadsime, et mugavuse mõttes saavad ööbimised olema hotellides, sest siis on hea hommikut kohe alustada kui hommikusööki ei pea otsima ja õhtul on võimalus ennast puhtaks kasida ja linade vahele hüpata. Eelmisest reisist oli kogemus olemas ka sellega, et kui paned plaani paika lõpuni välja siis nagunii võib ootamatusi tekkida ja sedasi on kergem asju ümber mängida vajadusel. Kerge risk muidugi on sellega see, et teatud kohtades võib ööbimise leidmisega probleeme tekkida.

Motikate varustuse kohalt sai ka otsustatud, et tegemist ikkagi sõitmise kogemusega mitte matkamisega seega plaanis oli võimalikult vähe ja kerged asjad kaasa võtta. Sisuliselt ainult tsiklivarustus ja õhtuks/hommikuks midagi selga kui välja vaja sööma/jooma minna.

Teine asi mis sai kindlalt paika oli see sõidu ajal kommunikatsioon. Viimasel reisil sai kasutatud mingeid odavaid hiina nikerdisi mis tegid oma tööd sitasti 2 päeva ja ülejäänud reisi olime kurttummad sisuliselt. Kiire uurimise tulemusena jõuti valik langetada Cardo Packtalk Bold seadmete kasuks ja sai viiene komplekt tellitud. Seadmed olid küll kallima otsa omad aga arvustuste põhjal lubasid head kogemust. 

Seadeldise paigaldamine vähemalt minu kiivrisse oli paras nikerdamine kuna kõlarid ei tahtnud päris hästi kiivrisse mahtuda sedasi, et nad kõrvasid ei hakkaks muljuma aga lõpuks natuke lihuniku tööd tehes said paika ja juhtmestik ka viisakalt ära peidetud. Teistel läks selle osaga lihtsamalt.

Enne reisi planeerimist olin ma uue ratta soetanud ja ootasin selle tarnimist ja Eestis esimeste sõiduilmade tulemist, et saaks võimalikult palju sõidukilomeetreid uue rattaga sellega harjumiseks ja võimalike vigade välja peilimiseks.

Teine seltskonna liige hakkas uue aasta alguses ka uut ratast vaatama kuna teadis, et olemasolevaga ta reisile tulla ei taha. Seega see asi oli tal vaja ka ära organiseerida. Variante oli mitmeid mis erinevatel põhjustel ei sobinud aga enne reisi algust paar kuud sai selle õige ja oodatud lukku.

Veebruaris teadaolevalt läksid geopoliitilised olud kahtlaseks ning samuti nendest tekkinud majanduslikud ja muud mõjud. Pidev alatoon enne reisi oli kas üldse on kuhugi reisile minna ja mis saama hakkab sõjaga seonduvalt.

Jätkasime oma ettevalmistustega. Osad uuendasid sõiduvarustust, et oleks sobiv palava kliima jaoks ja uhkem välja näha. Mina Taavo mõjutusel otsustasin täiskombe kasuks. Kui varustus kohale saabus sain aru, et sinna mahtumiseks on vaja ka viimastel kuudel dieedikuur läbida ning võtsin selle käsile. Reisi alguseks sain enamvähem sihtkaalu (-7kg) ja kombesse mahtumine oli oluliselt lihtsam ja mugavam kui alguses.

Üldine soovitus sai seltskonnale antud motikate osas põhihooldus ära teha ja kellel vaja ka uued rehvid muretseda, sest eelmisest reisist oli teada, et teeolud on erinevad ja palav kliima sööb rehvi päris hoolsasti seega pole mõtet paari millimeetri ning vana kange rehviga kallutama minna. Need asjad said ka kõigil tehtud enne reisi. Mul õnnestus ka uuele rattale täiesti uus tagumine rehv muretseda, sest vahetult enne reisi õnnestus kuskilt nael üles korjata.

Põhiliseks navigeerimiseks sai võetud Garmin Zumo XT ja paaril teisel liikmel telefonihoidja lenksukülge, et oleks varuvariant olemas. Zumo tuli küll lenksukinnitusega aga testides jõudsin järeldusele, et sõidu ajal lenksu pealt seda vahtida on tüütu ja ohtlik kuna pidevalt peab pilku teelt kõrvale pöörama. Kuna oma rattal head poest leitavat varianti kinnituseks polnud sai natuke googeldatud ja lõpuks K-Rauta vahenditega ise kinnitus ehitatud. 

Tulemus oli rahuldav.

Iga päev lugesime päevi reisini ja pidevalt tundus, et on jube kaugel. Aega sai veedetud marsruudi timmimisega ja mõtlemisega kas kõik korraldused tehtud mis vaja. Kui kuu oli jäänud siis hakkas koitma, et üsna pea on minek.

Viimaste üllatustena tuli veel motoveo firmalt kerge hinnatõus veo osas ja Lufthansa erinevad streigihoiatused ja üldine kaos lennunduses. Jäime lootma parimat lennu osas kuna varuvariante eriti polnud meie endi kohale jõudmise osas ja viimastel päevadel tekkis kindlus, et lend siiski toimub. 

Nädal enne reisi tulid kõik oma varustuse ja ratastega Tallinnasse ja läksime motikaid teele saatma. Loomulikult see päev kui laadimisele sõitsime sadas täpselt sel hetkel vihma ja kõik rattad ja varustus sai mõõdukalt märjaks.

Pakkimisega probleeme ei tulnud. Motikad ja sõiduvarustuse panime raamidele. Ise võtsime kõvasti pakkekilet kaasa mis kulus marjaks ära erinevate asjade kinnitamiseks. Jätsime rattad raamidele laadimiseks ja ise läksime viimaseid otsi kokku tõmbama ning oma lendu ootama.

Reisi viimase kolme päeva marsruuti lõpuks ei jõudnudki prokrastineerimise tõttu valmis teha ja jätsin selle saatuse hooleks lootuses, et tee peal olles õhtuti tabab inspiratsioon ja mõtleb midagi välja.