30.06 Austria - Itaalia - Sloveenia - Horvaatia

Ärkasin öösel ülesse, panin GoPro laadima ja Riho kommunikatsiooniseadme....miks!! Päev algas taas enne äratuskella. Keha on endiselt vist Eestis olevas ajavööndis. 

Alpimajakese omanik oli taas väga armas inimene. Tundsime ennast hoolitsetuna. Väga emalik. Enamuse ajast rääkis ta küll saksa keeles. Minu keskkooliaegne keeleõpe ja Riho Saksa kanalite vaatamine tuli kasuks. 

Blogikirjutamine.

Pakkisime oma asjad ja kell 9 saime minema. Täna oli parem ilm. Küll 7 kraadi, kuid ei sadanud vihma, oli valgem, pilved kõrgemal. Päikest ka ei paistnud. Kohalik garaaž, kus veel teistegi motomatkajate tsiklid.

Alpijõed Austrias on kõik väga helesinised.  Samas, Itaalias olid jõed juba helepruunid ehk sogased.

Kuhu minema peame? Kas geps viib meid läbi Itaalia või Sloveenia?

Saime sõita taas käänulistel mägiteedel. Vaated olid lummavad. GoPro oli enamuse ajast "filmimise" režiimil. Vahepeal tulid veepiisad, kuid ei hakanud vihmatuube selga tõmbama. Tõsiselt arvestatavaks sajuks ei läinudki. Pikapeale läks kehasse siiski jahedus sisse. 

Geps üllatas meid ja järsku avastasime ennast Itaaliast. Loodus muutus kohe, kuigi riigipiir oli mäe harjal ja Itaalia algas laskumisega. Võiks arvata, et üks mägi kõik, kuid ei, tee Itaalias oli järsemate käänakutega, mäetipud rohkem rohused. Mäest alla tulles nägi orgu....oi kui kõrge see oli. Esimene pool päevast mööduski kallutades. Ikka üles ja alla, üles ja alla. Itaalias oli märgatavalt kõrgem bensiini hind. Austra 1.3.. EUR/L vs Itaalia 1.8... EUR/L. Põhja-Itaalia tundus mahajäetud, majad olid nukrad, polnud lillepotte rodudel, aknaluugid kinni, krohv koorus. Arvasime, et ega enam meid Sloveeniasse tee ei vii, kuid võta näpust, taas oli gepsul nii mõndagi pakkuda. Mingi aeg pöörasime Itaalias kiirteelt maha, sõitsime mööda merekallast. Imeline. Õhtutemperatuur oli juba meeldivalt soe, kuid niiske. Taamal paistis helehelesinine taevas, kuid meie peakohal endiselt pilved, kust aegajalt jõudsid kiivrile vihmapiisad. Oli tunda mere "lõhna". Ja siis tuli järsku Sloveenia. Võtame bensiini. Kohe piiril Sloveenias bensiin taas odavam....1.4...EUR/L. 

Seadistasime gepsu "lühema tee" režiimile. Järsku läks liiklus väga tihedaks. Vastu vooris pidevalt autosid ja ka meie sõidusuunas oli pikk rodu. Üsna närviline värk. Siis liiklus üldse seiskus. Varsti selgus põhjus - Sloveenia-Horvaatia piir, kus tuli passid ette näidata. Peale 15 minutit ootamist, olime teisel pool piiri ja sai normaalselt taas sõita. Kohe algas ka kiirtee. Horvaatia loodus on taas omapärane. Siin on punakas-pruun muld. Madalad puud ja madalad, kuid üsna järsud mäed. Sinine taevas tuli järjest ligemale, kuid endiselt mitte päris meie kohale. 60 km pärast olimegi tänases sihtkohas Rovinj's, koos päikesega. Siin on paradiis. Edasi pildistasime kvaliteetkaameraga (pilte näeb tulevikus, eeldatavasti siis, kui tagasi kodus oleme), siin mõned "tiiserid".

Meie apartment-hotell, kus peatume kaks ööd.

Hotellitädi oli väga sõbralik. Näitas kaardilt, kus on paremad söögikohad linnas, kuhu minna. Inglise keel oli väga hea. All on külmik (veinid, karastusjoogid), kust saab ise manti võtta. Võetu tuleb kirja panna kaustikusse, väljakirjutamisel makstakse. Kõik on aususe peale. Sain aru, et öösel siin personali pole. Anti välisvõti. Kui tulime, siis õues askeldas päris palju personali. Siin on okaspuud, pühiti teed okastest, pesti välispõrandaid. Hommikusöök on alates kell 8. Aga võib minna üks kõik mis kell hiljem :).

Läksime jalutama. Ilm oli mõnus, meri ja taevas helesinine.

Tänavad vanalinnas on väga kitsad ja armsad, kõrgustes ripuvad kuivavad riided. Jalutasime ringi, siis istusime hotellitädi poolt soovitatud mereäärsesse restorani. Oo kui hea söök oli..minu lemmikud mereannid. Võtsin rannakarpe (erinevat tõugu) ja Horvaatia pasta krevettidega. MMMMMmmmmm. Riho ei olnud vaimustuses, kuid jäätis päästis ehk päeva.

Vaade restoranist:

Käisin vahepeal veetemperatuuri katsumas. Oli jahutavalt kutsuv. Kahjuks ei olnud ujumisriideid kaasas.

 Vaade alt merest meie lauale:

Peale söömist jalutasime veel ringi, võtsin automaadist Horvaatia raha välja, ostsin mureleid...nämm. Ootan juba homset päikeselist päeva. 

Täna sõitsime 355 km. Kell on 21:55. Sooja 20 kraadi. Päike on juba loojunud, kuid on veel valge. 

Großglockner...

Eilne päev oli pühendatud Großglockner alpitee läbimisele. Sankt Pöltenist sõitu alustades oli ilm veel väga hea. Mida lähemale Alpidele hakkasime jõudma seda kahtlasemaks ilm kiskus. Lõpus saimegi kiirteel juba korraliku saju kaela. Saime vist isegi paar kilti sajus sõidetud ennem kui puhkekoha leidsime kus vihmakestad peale sai visatud. See ilm ja külm muidugi tõmbas natuke ka meeleolu meil mõlemal alla. Enamus teed Grossglocknerini sõitsime vaikselt enda ette mikrofoni nohisedes. Mingi hetk jõudsime kuhugi teetööde kitsenduseni kus oli pikk rodu autosid. Meie ees olevas autos oli mingi koer taga istmel kellele üldse tsikli vaatepilt ei meeldinud. Vahtis meiega muudkui tõtt ja lõugas seal autos. Ma vaikselt kihistasin naeru kiivrisse, et küll omanikul võib mõnus seal autos olla. Hihii.... Omanik muidugi raudselt kihistas soojas kuivas autos naera kahe totaka üle kes külma ja märjaga tsikli seljas passivad. Maailm on tasakaalus.

Lõpuks läbi mitme väiksema linna sõites jõudsime Grossglockneri tolliputkani. Selleks hetkeks hakkas meeleolu ka paranema juba. Kuigi sõit läks aina märjemaks ja külmemaks. Tolleks hetkeks olid mu paksud kindad alla andnud ja täiesti läbivettinud ning jalatsites voolasid väiksed jõekesed. Sõit ülesse toimus paksus udus ja sajus vaheldumisi. Mõndades kohtades oli ka selgemaid hetki. Väga vahelduv ühesõnaga. Suurest niiskusest pidin terve tee visiiri lahti hoidma, sest see oli täielikult udu ja veepiiskadega kaetud. Nägemine läbi visiiri oli praktiliselt null. Vihmapiiskadel on huvitav omadus muutuda väga valusaks kui sõita üle 40km/h. Terve tee oleks keegi nagu nõeltega nägu torkinud. Samas kõik need asjad väga ei häirinud, sest vaadata oli piisavalt. Ülesse jõudes sõitsin veel mingisse tippu tsikliga mööda kahtlast munakivi teed, mis oli üsna järsk. Riin keeldus sinna kaasa tulemast kahjuks. Enne reisi algust ma vahtisin üsna palju Grossglockneri veebikaameraid. Kuidas seal ikka ilm on jne. Tippu jõudes nägin, et üks panoraamkaamera just tegi tiiru peale ja lootsin, et see jäädvustas ka minu kohmaka kogu enda arhiivi. Täna tegin rõõmuga kindlaks, et nii see on: http://edelweissspitze.panomax.at

Mõned tunnid hiljem oli see samune tipp lumega kaetud....

Sealt liikusime edasi ja tuli välja, et see osa mille me läbinud olime polnudki veel Grossglockner. Mul oli päris külm juba olla, sest ma olin oma läbivettinud kinnastest loobunud ja sõitsin paljaste kätega. Temperatuur oli mingi 5-8 kraadi ilmselt. Käsi ma enam ei tundnud. Teehargnemisel jäime seisma, et arutada kas minna kohe või järgmine päev Grossglocknerile. Riinu olekust sain aru, et ta tahtis kohe minna. Korjasin oma mehelikkuse riismed maast kokku ja nõustusin. See seismine tuli kasuks ka, sest nagu viimases postituses mainisin võib tsikli kuumendav mootor olla kas sõber või vaenlane. Selles külmas sai paari minutiga tiksuva mootoriga sooja sisse tagasi. Sõidu ajal soojendasin käsi mootoril. Pärast mitut ägedat tunnelit ja käänulisi kurve jõudsime lõpuks Grossglockneri mäeni (Austrie kõrgeim mägi). Siiani me pole kindlad kas me nägime seda läbi udu või mitte. Ilmselt mitte. Aga vaated olid seal ilusad. Kuskil parkimismajas ekseldes oleks suutnud peaaegu tsikli ka külili panna. Hakkasime ümber pöörama aeglase kiirusega ja sattusime mingile kaldele. Tsikkel muudkui kaldus ja kaldus ja ei tahtnud nagu pidama jääda minu ponnistustele vaatamata. Llõpuks ma kuidagi suutsin ta ikkagi sirgeks tagasi väänata. Riinule pakkus muidugi see ukerdamine jube palju nalja, minul oli higimull otsaees. Lõpus naersime mõlemad selle üle. 

Õhtul filmimaterjali üle käies avastasin, et olin suutnud päeval GoPro SD-kaardi sedasi ära formattida, et Tsehhis tehtud kaadrid oli ümber kopeerimata :( Õnneks on vähemalt seal tehtud pildid olemas. Täna hakkame Horvaatia poole tüürima. Homme on esimene sõiduvaba päev. Loodame heale ilmale...

Head töönädala algust...

29.06 - Austria - Saksamaa - Austria

Ärkasin taas äratuseta - 7:12. Ma vajan hommikuti süüa. Avastasin, et siinses "IKEA kodus" (kõik asjad pärinevad silma järgi sealt) on kapis kohvipuru. Panin "kannu tulele". Eile õhtul saabudes oli toidpood juba kinni. Avati 7:15. Selle teadmisega seadsingi sammud poe poole (150 m). Oh häda, pühapäeval suletud. Riho käis eile õhtul bensiini võtmas, mäletan, et ta ütles, et bensukas on siin ligidal kusagil. Hakkasingi siis suvalises suunas sammuma. Läks täppi. Sain võileivad ja piima kätte. Siin on hinnad märgatavalt kallimad, kui Tšehhis (ja Eestis). Väljas oli väga suur tuul, sooja 18 kraadi.

Lahkusime "aparmentist" 9.20. Majaomanikust ei olnud jälgegi. Ka motika käivitades ei ilmunud keegi välja. Beagle oli rõdult läinud, nii et keegi oli kodus. Päeval saatis omanik SMSi, et oli tööl. Pool tänasest teest kulges mööda kiirteed. Oli hea sõita alguses, tuult ei olnud. Sai kiiresti sõita. Tegime bensukas söögipeatuse. Kogesin elu kallimat bensukasööki. Kahe peale kokku üle 40 euri. 

Alpideni jõudes hakkas vihma sadama ja korralikult. Alguses sõitsime "tavariietega", kuid siis hakkas nagu duššist tulema - vihmaülikonnad selga. Kole ilm tõmbas meeleolu alla. Õnneks oli soe. Polnud nii ebameeldiv vihmas sõita kui Eestis nädal varem. GPS viis meid ka Saksamaale, mis ei olnud esialgu plaanitud.

Tänane päev sisaldas siiski ka seiklust - Grossglockner - alpitee, mis on ainult valitud perioodi aastas avatud. Tee on ise pikk ca 40 km. Maksis mootorrattale 24 EURi. Oli väärt ja rohkemgi veel, mis siis, et palju oli pilvedes sõitu, kus nähtavus 5 meetrit ja vihma.

Tänane ööbimine.

Otsime kanalit, kust näeks jalgpalli. Jess, Holland võitis!!!!

Täna sõitsime 421 km.