Natuke veel algusest...

Reisini on jäänud 4 päeva... Nii näitab üks pisike ruuduke ühes tabelis Google Docs'is. See tabel sai reisi planeerimiseks loodud. Mäletan kui number selles ruudukeses oli kõvasti üle saja. Sellest ajast tänaseni olen seda ruudukes suht iga päev vaadanud. Kuidas ta ühe võrra kahaneb iga päev. Kuigi see number tundus nii aeglaselt kahanevat oli siiski vahepeal närvikõdi, kas kõigega õigeks ajaks valmis saab. Arvestades, et sõiduvahend tuli viia sellisest olukorrast:

Selliseks:

Võib öelda, et närvikõdi on veel piisavalt jäänud. Kuigi Eestimaal on nüüdseks uuesti ülesse ehitatud motikaga maha sõidetud ~3000 km  on kuskil ajusopis ikka veel jäänud mingi väike hääleke, mis ketrab: "kas sai ikka kõik õigesti kokku pandud?", "mis imelik kõrin see oli mida ma just sõites kuulsin?" jne. jne. Ehk on need kahtlused lihtsalt võimendatud, sest vahepeal on õudusjutte loetud kuidas inimestel on motomatkadel tehnika lagunema hakanud. Igal juhul on praeguseks kindlus olemas, et vähemalt Lätisse peaks kohale jõudma :D 

Parafraseerides üht töökaaslast kes on nüüdseks 7000 km tripi Euroopas maha sõitnud: "Motikaga reisimine on seiklus. Kõike võib juhtuda.". Selles valguses ehk on natuke agar üle poole reisist detailselt ette planeerida aga mingi usk peab ju endasse olema :) Hetkel säilitan usku, et jõuame plaani järgi Firenzesse ja sealt tagasi Eestisse.

Kui rääkida veel päris algusest ehk sellest, kuidas üldse motikas mulle garaazi sai, siis võib öelda, et see oli sama spontaanne, kui otsus see reis teha. Eelmine aasta oma 29 sünnipäeva ajal tekkis üht muusikavideot vaadates kindel otsus, et ma ostan endale motika. Ma olin varemgi sellele mõelnud ja isegi unes näinud kuidas ma motikaga ringi kulgen aga reaalsuseni see polnud siis jõudnud. Tõenäoliselt selle tõttu, et A-kategooria tegemise peavalu oli mind selle asja juures morjendanud. Igal juhul ühel pühapäeva õhtul seda muusikavideot vaadates jõudsin ma täiesti kindlale otsusele, et ma soetan endale kaherattalise. Lõin auto24.ee lahti ja hakkasin sirvima. Mõne hetke pärast olin ma endale leidnud selle rata, mida on näha ka üleval pildil. Kuna ma olen selliste otsuste suhtes suhteliselt kannatamatu loomuga oligi nädal aega hiljem see ratas mul garaazis. Väljas oli tol hetkel veel paksud lumehanged. Ratas toodi kohale suure kaubikuga, mille manööverdamine lumehangede ja pargitud autode vahel oleks peaagu lõppenud pargitud autode mõlkimisega. Pärast ratta mahalaadimist sai sõbraga mööda garaazi sissesõitu kahekesi koos tsikliga alla uisutatud. Pean tunnistama, et kannatamatusest said esimesed tiirud garaazis tehtud :D