Großglockner...

Eilne päev oli pühendatud Großglockner alpitee läbimisele. Sankt Pöltenist sõitu alustades oli ilm veel väga hea. Mida lähemale Alpidele hakkasime jõudma seda kahtlasemaks ilm kiskus. Lõpus saimegi kiirteel juba korraliku saju kaela. Saime vist isegi paar kilti sajus sõidetud ennem kui puhkekoha leidsime kus vihmakestad peale sai visatud. See ilm ja külm muidugi tõmbas natuke ka meeleolu meil mõlemal alla. Enamus teed Grossglocknerini sõitsime vaikselt enda ette mikrofoni nohisedes. Mingi hetk jõudsime kuhugi teetööde kitsenduseni kus oli pikk rodu autosid. Meie ees olevas autos oli mingi koer taga istmel kellele üldse tsikli vaatepilt ei meeldinud. Vahtis meiega muudkui tõtt ja lõugas seal autos. Ma vaikselt kihistasin naeru kiivrisse, et küll omanikul võib mõnus seal autos olla. Hihii.... Omanik muidugi raudselt kihistas soojas kuivas autos naera kahe totaka üle kes külma ja märjaga tsikli seljas passivad. Maailm on tasakaalus.

Lõpuks läbi mitme väiksema linna sõites jõudsime Grossglockneri tolliputkani. Selleks hetkeks hakkas meeleolu ka paranema juba. Kuigi sõit läks aina märjemaks ja külmemaks. Tolleks hetkeks olid mu paksud kindad alla andnud ja täiesti läbivettinud ning jalatsites voolasid väiksed jõekesed. Sõit ülesse toimus paksus udus ja sajus vaheldumisi. Mõndades kohtades oli ka selgemaid hetki. Väga vahelduv ühesõnaga. Suurest niiskusest pidin terve tee visiiri lahti hoidma, sest see oli täielikult udu ja veepiiskadega kaetud. Nägemine läbi visiiri oli praktiliselt null. Vihmapiiskadel on huvitav omadus muutuda väga valusaks kui sõita üle 40km/h. Terve tee oleks keegi nagu nõeltega nägu torkinud. Samas kõik need asjad väga ei häirinud, sest vaadata oli piisavalt. Ülesse jõudes sõitsin veel mingisse tippu tsikliga mööda kahtlast munakivi teed, mis oli üsna järsk. Riin keeldus sinna kaasa tulemast kahjuks. Enne reisi algust ma vahtisin üsna palju Grossglockneri veebikaameraid. Kuidas seal ikka ilm on jne. Tippu jõudes nägin, et üks panoraamkaamera just tegi tiiru peale ja lootsin, et see jäädvustas ka minu kohmaka kogu enda arhiivi. Täna tegin rõõmuga kindlaks, et nii see on: http://edelweissspitze.panomax.at

Mõned tunnid hiljem oli see samune tipp lumega kaetud....

Sealt liikusime edasi ja tuli välja, et see osa mille me läbinud olime polnudki veel Grossglockner. Mul oli päris külm juba olla, sest ma olin oma läbivettinud kinnastest loobunud ja sõitsin paljaste kätega. Temperatuur oli mingi 5-8 kraadi ilmselt. Käsi ma enam ei tundnud. Teehargnemisel jäime seisma, et arutada kas minna kohe või järgmine päev Grossglocknerile. Riinu olekust sain aru, et ta tahtis kohe minna. Korjasin oma mehelikkuse riismed maast kokku ja nõustusin. See seismine tuli kasuks ka, sest nagu viimases postituses mainisin võib tsikli kuumendav mootor olla kas sõber või vaenlane. Selles külmas sai paari minutiga tiksuva mootoriga sooja sisse tagasi. Sõidu ajal soojendasin käsi mootoril. Pärast mitut ägedat tunnelit ja käänulisi kurve jõudsime lõpuks Grossglockneri mäeni (Austrie kõrgeim mägi). Siiani me pole kindlad kas me nägime seda läbi udu või mitte. Ilmselt mitte. Aga vaated olid seal ilusad. Kuskil parkimismajas ekseldes oleks suutnud peaaegu tsikli ka külili panna. Hakkasime ümber pöörama aeglase kiirusega ja sattusime mingile kaldele. Tsikkel muudkui kaldus ja kaldus ja ei tahtnud nagu pidama jääda minu ponnistustele vaatamata. Llõpuks ma kuidagi suutsin ta ikkagi sirgeks tagasi väänata. Riinule pakkus muidugi see ukerdamine jube palju nalja, minul oli higimull otsaees. Lõpus naersime mõlemad selle üle. 

Õhtul filmimaterjali üle käies avastasin, et olin suutnud päeval GoPro SD-kaardi sedasi ära formattida, et Tsehhis tehtud kaadrid oli ümber kopeerimata :( Õnneks on vähemalt seal tehtud pildid olemas. Täna hakkame Horvaatia poole tüürima. Homme on esimene sõiduvaba päev. Loodame heale ilmale...

Head töönädala algust...