http://youtu.be/L2tJXE0HyOQ
Läksime kontsertipaigale kell 18:00 (avati väravad). Kõiksugu kaardid näitasid küll hotellist kaugust 3.5 km, kuid mootorrattaga sõit võttis ca 15 minutit aega. Otsisin eelnevalt netist kontserti reaalset algusaega, ei leidnud. Motika parkisime pargi serva kõnniteele lootuses, et keegi seda ümber ei keera, kohvrit lahti ei mutta, ratast ära ei vea. Kõndida tuli veel 15 minutit. Rahvast oli palju, kuid oleks mahtunud poole rohkem, siis oleks olnud nagu kilud karbis. Eestlasi oli palju. Kohtusime (lõpuks) kalli Eva-Kristinaga. Lava ees ja pidevalt kaadris lehvisid kaks Eesti lippu. Huvitav, kas Kings of Leon arvas, et see on riigi lipp, kus nad on. Tuttavaid nägusid oli. Ootamist oli kõvasti, õnneks selge taevas, kui päike puude taha langes, läks külmaks. Ilmateate järgi oli kraade 8. Soojendusesinejaks oli The Horrors. Instrumentaal oli hea, kuid laulja hääl kostus nagu plekkpangist. Kings of Leoni ajal oli õnneks heli parem. Konsert oli hea, sai kaasa lauldud (eh, Riho teadis sõnu paremini kui mina). Mõned vanemad lood eriti head. Kui kontsert läbi, hakkas rahvamass linna poole liikuma. Kohtusime viivuks veel Riho sõbra Heleniga ja tema kaaskonnaga. Inimesed liikusid platsil ära kiiresti, kuid siis algas õudus. Kitsad tänavad mõlemas suunas autosid täis, ei liikunud ei ühte ega teistpidi. Reguleerijaid ei olnud (nagu Eestis tavaks), igaüks vaatas ise, kuidas hakkama sai. Nii me siis tekitasimegi mootorrattaga kolmanda rea, aega siiski läks, kuid 00:30 me hotellis tagasi olime. Nikerdamisega hakkas motika mootor üle kuumenema. Uni tuli kiiresti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar