Öösel müristas ja sadas vihma. Uni oli kaktendlik ja läks taas enneaegselt ära. Söögisaali minnes tervitas meid kuts, kellega eile sain suureks sõbraks. Ööbimiskoht oli väga kena, kuid millestki jäi mulje, et raha peal ollakse väljas. Peale söömist Riho veel magas pool tundi. Kell 10 saime sõitma. Ilm oli poolpilves ja suhteliselt külm. Riho isegi pani peale mõningast sõitmist kindad kätte. Taas palju tunneleid ja sildu. Peale pikima läbimist (56XX m) saabusime nagu teise kliimasse. Täiesti selge taevas, ilm läks iga kilomeetritega soojemaks. Sõit kulges mööda kiirteid. Tee kohal olevad infotablood näitasid 29 soojakraadi, kuigi korraks oli ka 16.2, rikkis vist :D. Tegelikult, see oligi oruti erinev. Peale järgnevat tunnelit olime nagu keset kõrbe. Oli suur väli kollaste kivimitega. Taimestik oli minimaalne. Taimede kõrguse järgi võis neid puhmasteks nimetada, metsik tuul teel. Tuulesuund oli ettearvamatu, kord tuli eest, siis küljelt, siis teiselt küljelt. Kujutan ette, kui raske oli ratast juhtida, mul oli taga küll päris ärev olla. Tee ääres oli silt, et ei tohi pilti teha (?). Ma olen turist ja võtsin õiguse pilti siiski teha, kuid midagi välja ei tulnud, sest kui käe Riho selja tagant välja panin, siis tahtis mobiil käest ära lennata.
Täna sõitsime 460 km. 125 km enne Dubrovnikut üllatas meid geps ja juhatas kiirteelt maha. Tee viis algusest läbi väikese linna, kus olid "lamavad politsenikud", millest paras katsumus üle sõita, kollektor käis kolks ja kolks vastu rauast kamakat. Siis juhatati meid põldude vahele. Olime üllatunud, et geps sellist teed arvestatavaks loeb ja "kiireim tee" valikusse sisse arvestab. Sõitsime viinamarjaistandustest, ploomi-, õuna-, virsiku(?) saludest mööda. Ploomid olid nii kutsuvad, andsime kutsele järele ja käisime raksus, sõime ja korjasime niigi kõik kaalulimiidid ületanud kohvrisse kaasa. Oi kui suured, pehmed ja mahlased need olid. Hirm oli ka muidugi nahavahel. Omanik pärast valvab mäe otsas kalašnikoviga. Lõpuks saime normaalsema tee peale, mis viis meid mööda mägist rannikut Dubrovniku poole. See oli taas väärt juhatus. Ilm oli väga palav, sõitsin lahtise visiiriga, tegin hõlmad lahti. Kuumus.
Minu üllatuseks olime järsku Bosnia ja Hertsegoviina piiril, olime selles riigis 30 kilomeetri jagu. Eksootika või mis! Tuli teistkorda reisil ID-kaarte näidata.
Jõudsime Paradise Apartmenti, mis algse ebameeldiva üllatusena selgus, et asub 5 km enne Dubrovnikut. Saime ka toa, mis on imepisike ja kaldus laega. Mina olen juba korra pea ära löönud, Riho mitu korda. Kuid tegelikult on see väga armas koht, tuba hakkas ka meeldima ja see asukohta on vaiksem kui oleks olnud Dubrovnik. Läksin kohe välibasseini ujuma. Oli jahutav. Siin on mitmetasandilised rõdud lamamistoolidega, mis on ka ühiskondlikuks kasutamiseks. Oleme mäe peal. All on privaatrand, ehk kaljunukkide peal on lamamistoolid ja redel vette. Käisime Dubrovnikus toidupoes, ostsime motika tagumise kasti täis. Kaalulimiit sai mitmekordselt ületatud. Peale seda läksime siin "külakeses" alla pitseeriasse, õnneks pakuti ka kalmaari grillitud kujul, mis osutus minu valikuks. Mina arvestasin (kuna tegu on apartmentiga), et saan osta turult värkseid karpe ja keeta endale (Rihole makarone). Aga ühiskondlikus köögis on kiri "Do not use kitchen". Pettumus.
On juba pime, päike loojus mäe taha kell 20. On meeldivalt jahe õhk, ehk 20 kraadi sooja, tuulebriiz. Olid probleemid meie jaoks üliolilise internetiga. Kadus ära teine. Riho ajas asja korda (kasutades omanikku). Nett on muidugi täiesti umbes, sest ma ei saa oma hüpertoredast Nokia Windowsi telefonist pilte arvutisse, pean saatma gmailile. Nokia nõuab Zune tarkvara, mida Ubuntu jaoks ei ole olemas. Sellisel hetkel on küll tunne, et viskan üle rõdu ääre teise. Riho: "Loodan, et järgmine telefon on sul normaalne".
Jõudsime Paradise Apartmenti, mis algse ebameeldiva üllatusena selgus, et asub 5 km enne Dubrovnikut. Saime ka toa, mis on imepisike ja kaldus laega. Mina olen juba korra pea ära löönud, Riho mitu korda. Kuid tegelikult on see väga armas koht, tuba hakkas ka meeldima ja see asukohta on vaiksem kui oleks olnud Dubrovnik. Läksin kohe välibasseini ujuma. Oli jahutav. Siin on mitmetasandilised rõdud lamamistoolidega, mis on ka ühiskondlikuks kasutamiseks. Oleme mäe peal. All on privaatrand, ehk kaljunukkide peal on lamamistoolid ja redel vette. Käisime Dubrovnikus toidupoes, ostsime motika tagumise kasti täis. Kaalulimiit sai mitmekordselt ületatud. Peale seda läksime siin "külakeses" alla pitseeriasse, õnneks pakuti ka kalmaari grillitud kujul, mis osutus minu valikuks. Mina arvestasin (kuna tegu on apartmentiga), et saan osta turult värkseid karpe ja keeta endale (Rihole makarone). Aga ühiskondlikus köögis on kiri "Do not use kitchen". Pettumus.
On juba pime, päike loojus mäe taha kell 20. On meeldivalt jahe õhk, ehk 20 kraadi sooja, tuulebriiz. Olid probleemid meie jaoks üliolilise internetiga. Kadus ära teine. Riho ajas asja korda (kasutades omanikku). Nett on muidugi täiesti umbes, sest ma ei saa oma hüpertoredast Nokia Windowsi telefonist pilte arvutisse, pean saatma gmailile. Nokia nõuab Zune tarkvara, mida Ubuntu jaoks ei ole olemas. Sellisel hetkel on küll tunne, et viskan üle rõdu ääre teise. Riho: "Loodan, et järgmine telefon on sul normaalne".
