06.07 Horvaatia (Dubrovnik) - Itaalia (Bari)

Tänane öö oli rahutu, ärkasin palavuse tõttu ülesse, telekas käis Holland-Costa Rica jalgpallimatš. Riho oli magama jäänud. Õnneks sain ära vaadatud oma soosikute võidu. Rihol on õigus, kuulsin betoonjalgu tulemas - puukotadega hollandlased (??). Enam und ei tulnud. Sääsk käis mind nokkimas. Horvaatias näevad vereimejad samasugused välja, kuid lendavad hääletult ja hammustavad nii, et sa saad sellest alles siis aru, kui ründaja on lahkunud lahinguväljalt ja sul on vaja elada tagajärgedega. Hakkasin öösel jahti pidama. Jäin kaotajaks. Kere on sääsepunne täis.

Ärkasime vara, enne äratuskella, nagu tavaks on saanud. Tegime kiire võileivahommikusöögi ja panime hääled motikale sisse 9.00. 

Kell 9.30 olime sadamas. Tund aega kannatasime lõõskava päikese all, Riho oli täismotikavarustuses.

Laev on suhteliselt vana, meil on istekohad. Õnneks on seljatoed allakäivad ja istmed pehmed. 7-tundi "kruiisimist".

Kell on 18....oleme nii monigi tund (6) juba sõitnud. Vahelduva eduga oleme lugenud, kuulanud muusikat. Käinud dekil. Järsku kogunes meie istumisruumi rahvamass....kukkus laulma. Nüüd kõik jämmivad siin, Riho on üsna nõutu. Ei saagi aru, kas nad on usklikud...ristid on kõigil kaelas, ainukene arusaadav sõna on halleluuja....aga samas teevad nagu ka pulli....muuseas laevas on kabel või mingi püha ruum, silt näitas. Itaallased on ikka erirass. Nüüd näen, et kõigil on palvehelmed ümber rannete.

Peale laulmist ja tantsimist hakkas midagi missa taolist. Loeti jumalasõna...väga pikalt, kõik kordasid kaasa. Olime nagu võõrkehad seal ruumis. Kui itaallased ei karju, vaid räägivad rahulikult, siis on kuulda selle keele kaunidus. 

19:30 saime laevalt maha, sõitsime 35 km Barist eemale Polignano a Mare linna. 

Ma olen sattunud ebareaalsusesse, me ööbime vanalinnas, siin on majad valged, nagu postkaardilt, õitsvad lilled igal pool. Sellist pilti olen varem näinud ainult kataloogist. Aga see on siin päriselt olemas. Vist. Jõudsime siia ja kohe läks pimedaks, võibolla see ei olegi päris. Mina olen lummuses. Itaallased oskavad süüa teha...Minu kõht on naudingus. Tundub, et siin ei ole välisturiste, itaallased on ümberringi. Ma ei oska seda sõnadesse panna, mida ma tunnen. Homme peame juba varakult edasi liikuma...Nii viivuks jääb see hetk. 

05.07 Horvaatia, Dubrovnik

Algab tänane "kui kaua peab vastu kannatus" harjutus...

Täna veetsime terve päeva basseini juures varjude all olles. Oli 28 kraadi sooja. Õrn tuuleke. Väga lõõgastav. Aegajalt sai jahedamapoolsesse basseinivette kastetud. Seda võimalust kasutasid ka pääsukesed, kes ennast värskendamas käisid. Lugesime Rihoga kordamööda (e-) raamatut. 

Kui suurem kuumus oli järele andnud, läksime Dubrovnicusse sööma. Oli keskmine kvaliteet, õnneks mitte väga kallis. Täna olevat linna külastanud 5 kruiisilaeva. Ööbimiskoha omanik soovitas, päevasel ajal mitte minna (ega ei tahtnudki). Nojah, nägime eile, mida üks ristleja juba linnaga tegi...Kui meie täna linna jõudsime, olid kõik laevad õnneks juba läinud. 

Peale õhtusööki jalutasime vanalinnas...

Jõuluvana, too mulle selline...

Ühel nurgal peatas meid nooremapoolne rokimees. Küsis: "Do you like Rock?". Riho: "Not particularly". Tüüp: "Would you like to buy a CD. We are rock band from Estonia, Pärnu". Riho: "Tõesti või?!". Oleksite pidanud nägema selle tüübi nägu. Naerda sai palju. Defrage on tuuritamas Euroopas...

Riho vaatab praegu meie rõdul asetsevat herilase/mesilase pesa 5 cm kauguselt. Julge mees.

Turistid...

Sõit Dubrovnikuni oli enamjaolt mööda kiirteid. Viimased 100km oligi plaanis mereäärse tee kaudu tulla, seega oli väga sobilik GPSi poole omavoli meid läbi põllu juhatada. Kiirteelt maha pöörates hakkas kuumus kohale jõudma. Viimased 30-40km oli täielik piin. Pilt oli tõesti maaliline ja vägev aga ma lihtsalt lugesin lõõmava päikese käes kilomeetreid, et kunas me lõpuks kohale jõuame. Kohale jõudes otsisime apartmenti omanikud ülesse. Tundusid normaalsed inimesed. 

Ma pole eriline viriseja, kui ma just parasjagu ei virise. Tuba on päris pisike ja lagi on madal. Nii madal, et ma olen lugematul korral oma peaga selle tugevust testinud. Apartmenti omanik saab endale isikliku negatiivi minu koljust. Seinad on papist ja siin on koos meiega mingid betoonjalgadega loomad, kellele meeldib öösel ringi tammuda ja ustega paugutada. Vahest nad praevad ka midagi öösiti ja varahommikul. Ma ei tea mis kuradi asi see olema peab mida on ilmtingimata öösel vaja praadida aga ju see on midagi head. Nälg ei hüüa tulles. Riin juba mainis mõned teised asjad ka. Siin on köök, kus oli kirjas, et seda ei tohi kasutada. Võib-olla sellepärast, et inimesed oma öise praadimisega teiste und ei segaks. Mine tea. Peamise puuduse jätsin viimaseks. Nett on siin JUBE. Kui normaalsed inimesed tulevad puhkama kohta, kus on sellised vaated:

siis on loomulik, et esimene asi mida nad saada tahavad on internet. Nagu näha ajab interneti puudumine ka Riinu pööraseks:

Siin pildil ta kargas mulle kallale ja hakkas karjuma "ME PEAME NETTI SAAMA MUIDU EI UUENDA KEEGI BLOGI!!!!! MÕTLE BLOGI PEALE!!!" kui ma pahaaimamatult pilti üritasin teha. Wifiga oli kohe esimene päev jamad. Selline tunne on nagu oleks aastas 1998 mingi dial-up modemi taga. Kuskil siin all keldris mingi vaene modem raudselt kriiskab kõrgeid toone, kui me netti üritame kasutada. Ühesõnaga, nende sõnade ja piltide sellesse blogisse jõudmise taga on jube pingutus ja kannatus...

Täna olime turistid ja kaesime natuke ringi. Mingi suvalise blogi soovituse peale sattusime sellisesse kohta nagu Kuparis Jugoslaavia sõjaväe mahajäetud turistikompleks (paras suutäis sai nüüd kirjutatud). Asub see kummituslinnak mingine 10km Dubrovnikust, kus vohab rikas turismielu. Paistab, et sellesse kohta sattuvad peamiselt vaid kohalikud, kes kasutavad seal olevat ilusat randa. Ilmselt pole see sihtkoht kuskil turistikaartidel märgitud. Lühikokkuvõte sellest kohast on see, et kunagi 60nendatel ehitas Jugoslaavia armee endale sellise vägeva kompleksi. 80ndendatel avati see ka lääne turistidele. 90ndendate algul kui algas sõda ja Horvaatia väed kasutasid seda kompleksi mingi baasina, pommitas Jugoslaavia armee selle koha pilbasteks. Pärast seda, kui sõda lõppes riisuti see viimasest väärtuslikust paljaks ja nüüd seisabki juba aastaid see kompleks sedasi õnnetult. Mingeid viiteid leiab netist, et seda kompleksi tahetakse taasäratada aga see vist võtab nii palju raha, et pole investoreid leitud. Siin ka natuke lugemist ja pilte: http://www.messynessychic.com/2013/08/23/the-bay-of-abandoned-hotels/
Väga me seal hoonetes ringi ei tuhninud, sest kõik oli sellise välimusega, et kohe võivad korrused pähe kukkuda. Mõned pildid siiski saime tehtud.

 





                      

 

 

 






Dubrovniku vanalinnas käisime ka ringi. Sinna oli just mingi kruiisilaevatäis inimesi saabunud. Terve linn oli umbes. Peaväravast sisenedes vaatasime üksteisele kõigepealt otsa küsimusega "eeeee.... tahame sinna ikka minna??". Õudne palavus oli ka. Siiski hammustasime huulde ja sisenesime sellesse meeletusse sagimisse. Üritasime mingisse sõjagalerisse jõuda, mida on soovitatud Dubrovnikus olles külastada. Uks oli kinni. Galerii kõrval oleva poe müüjanna teadis öelda: "He opens it when he wants to. I don't know his worktimes.". Vägev. Tuiasime veel sihitult klaasistunud silmadega ringi. Ei leidnud midagi põnevat. Olen vist mats ja ei oska kultuurilist pärandit hinnata. Kõik need vanalinnad on ühtemoodi. Andesta Dubrovnik. Pärast natukest tuiamist läksime hoopis süüa otsima. Leidsime mingi väikse kohakese linnast väljas, mis oli tühi. Söök oli tavaline. Nägime seda suurt kruiisikat lahkumas, mis viis turistihordid taas minema. Linn ohkas kergendatult...

Paar pilti veel eilsest:

(Betoonjalgadega loomad saabusid. Proovin selle posti kiirelt ülesse saada ennem kui mu viimane bandwidth kaob, juhul kui nad surfima kukuvad. Või siis äkki mul siiski veab ja nad hakkavad hoopis midagi praadima.)

Head ööd...