06.07 Horvaatia (Dubrovnik) - Itaalia (Bari)

Tänane öö oli rahutu, ärkasin palavuse tõttu ülesse, telekas käis Holland-Costa Rica jalgpallimatš. Riho oli magama jäänud. Õnneks sain ära vaadatud oma soosikute võidu. Rihol on õigus, kuulsin betoonjalgu tulemas - puukotadega hollandlased (??). Enam und ei tulnud. Sääsk käis mind nokkimas. Horvaatias näevad vereimejad samasugused välja, kuid lendavad hääletult ja hammustavad nii, et sa saad sellest alles siis aru, kui ründaja on lahkunud lahinguväljalt ja sul on vaja elada tagajärgedega. Hakkasin öösel jahti pidama. Jäin kaotajaks. Kere on sääsepunne täis.

Ärkasime vara, enne äratuskella, nagu tavaks on saanud. Tegime kiire võileivahommikusöögi ja panime hääled motikale sisse 9.00. 

Kell 9.30 olime sadamas. Tund aega kannatasime lõõskava päikese all, Riho oli täismotikavarustuses.

Laev on suhteliselt vana, meil on istekohad. Õnneks on seljatoed allakäivad ja istmed pehmed. 7-tundi "kruiisimist".

Kell on 18....oleme nii monigi tund (6) juba sõitnud. Vahelduva eduga oleme lugenud, kuulanud muusikat. Käinud dekil. Järsku kogunes meie istumisruumi rahvamass....kukkus laulma. Nüüd kõik jämmivad siin, Riho on üsna nõutu. Ei saagi aru, kas nad on usklikud...ristid on kõigil kaelas, ainukene arusaadav sõna on halleluuja....aga samas teevad nagu ka pulli....muuseas laevas on kabel või mingi püha ruum, silt näitas. Itaallased on ikka erirass. Nüüd näen, et kõigil on palvehelmed ümber rannete.

Peale laulmist ja tantsimist hakkas midagi missa taolist. Loeti jumalasõna...väga pikalt, kõik kordasid kaasa. Olime nagu võõrkehad seal ruumis. Kui itaallased ei karju, vaid räägivad rahulikult, siis on kuulda selle keele kaunidus. 

19:30 saime laevalt maha, sõitsime 35 km Barist eemale Polignano a Mare linna. 

Ma olen sattunud ebareaalsusesse, me ööbime vanalinnas, siin on majad valged, nagu postkaardilt, õitsvad lilled igal pool. Sellist pilti olen varem näinud ainult kataloogist. Aga see on siin päriselt olemas. Vist. Jõudsime siia ja kohe läks pimedaks, võibolla see ei olegi päris. Mina olen lummuses. Itaallased oskavad süüa teha...Minu kõht on naudingus. Tundub, et siin ei ole välisturiste, itaallased on ümberringi. Ma ei oska seda sõnadesse panna, mida ma tunnen. Homme peame juba varakult edasi liikuma...Nii viivuks jääb see hetk.