Päikese pool...

Kallis päevik...

Täna oli lebo päev. Nii lebo, et õhtuks oli suurem väsimus, kui 700km Poola põlluteid väisates. 

Mingi 5h sai sedasi veedetud:

Õigemini Riinu oli sedasi. Mina olin nii:

Ma kartsin ennast ära kärsatada, sest homme peab sõitma. Mu nahal on kombeks väiksemagi päiksevalguse peale söestunud kägaraks muutuda. Põlenud nahaga ei ole väga mugav tsiklivarustus seljas kulgeda. Mul on praeguseks minimaalsed kahjustused. Nägu natuke ja käsi ka. Riinul läks kahjuks veidike karmimalt. Reied, tagumik ja kõht on päris põlenud. Loodan, et hommikuks on tal paremaks läinud ja sõit ei tule liiga valus. Õnneks homme on ees ainult ~250km.

Üritasime GoPro'ga vees supeldes videot teha, sest vesi on siin mõnusalt selge. Lõppes sellega, et soolane merevesi sattus GoPro kesta ja kaamera enam käima ei lähe. 

Käisime veel villa administraatori soovitatud väikses söögikohas:

Ma ei oska midagi öelda söögi kohta. Käis kah. Riinu ütles, et tema toit oli hea (vasakul pildil need südamekujulised molluskid).

Pärast käisime veel vanalinna läbi ja kastsime ennast veelkord vette. Päris palju sai kõndida. Keskpäevane päike siin on liiga intensiivne minu jaoks. Tahaks kuskile jahedasse varju pugeda. 

Natuke raske oli tegevuseta olla. Mingi rütm ja harjumus oli viimate päevadega sisse tekkinud. Hommikul asjad kokku ja teele. Õhtul kuskil söök sisse, tsiklisse bena, võibolla keti õlitamine ja voodisse. Igapäev oli nagu siht ees mida pidi saavutama. Täna tekkis tegevusetusest natuke stress. 

Head juuli algust...