Kui te seda loete...

...siis me oleme õnnelikult koju jõudnud...

Tallinnasse jõudsime 13.07 kell 20 läbi midagi. Tagasitee viimasel päeval saime vist kogu puhkuse jagu vihma kaela, mis meil päikese käes olles saamata jäi. 

Nagu Riinu mainis oli Poolas paras sekeldus ööbimiskoha leidmisega. Google mapsis näitas asukohaks mingi pisikese tee peal kuskil järve ääres. Kohale jõudsime ja sellele teele keerasime siis ei saanud kuidagi aru kus kohas see täpsemalt olema peaks. Jõudsime mingi teise kämpingusse mis asus samas kohas ja seal üks härra juhatas meid venekeeles, et minge tagasi ja pöörake vasakule. Umbes nii me saime aru. Noo me sõitsime konkreetselt läbi mülgaste ja libeda muda. Pärast poolt tundi tiirutamist metsas leidsime koha lõpuks üles. Poolas sadas terve öö vihma ja hommik algas kohe toreda üllatusega. Tsikkel ei tahtnud kuidagi käivituda. Käiasin starterit ilma igasuguse lootust andva turtsatuseta mootori poolt kuniks aku tühjaks sai. Proovisin veel lauge maa peal käsitsi käima lükata aga nii suurt ratast päris niisama käima ei saa. Hommikune trenn alaku. Võtsime kohvrid uuesti maha ja lükkasime ratta kahekesi ühest õnneks asfalteeritud teest üles, mis hiljem selgus viis peateeni ja me oleks eelmine öö mööda seda saanud 1% vaevaga sinna kohale jõuda. Aga seda teed paraku GPSis ja Google mapsis polnud. Lükkasime siis ratta mäest üles ja manööverdasin ta suunaga mäest alla. Üles jõudes juba süda tagus korralikult ja okse maik oli kurgus. Lükkasin veel viimase hoo sisse ja hüppasin selga ning suundusin mäest alla. Mõned korrad turtsus mootor tühjalt ringi aga siis hakkas elu vaikselt tagasi tulema. Alla jõudes sai hääled sisse. Kohvrid uuesti peale ja asusime teele.

Proovides rattale eluvaimu sisse saada....

Poolas tuli vaheldumisi vihma aga õnneks temperatuur oli soe. Kuskil Poola keskel vist eelmine päev läks viimane ketiõli ära, sest kett oli jubedalt kuiv ja ragises. Igastahes kilomeetrid vähenesid ja vihm ka väga ei häirinud. Vahepeal tuli ainult peatuda, sest kiivri tõmbas seest ka uduseks ja see ei tahtnud kuidagi ära minna. Mingi 50km enne Eesti piiri saime kõige hullemat padukat mida ma tsikli seljas kunagi saanud olen. Vett lihtsalt lahmas alla. Lõpus pidime bussijaama varju all peatuma nagu paljud teised tsiklid tee peal olid seda teinud. Mitmed autodki jäid tee kõrvale seisma. Kallasime oma kalossid veest tühjaks ja kui vihm natuke lahtus jätkasime uuesti teed. Piir tundus juba katsutav. Vahepeal läks sadu jälle hullemaks aga seisma ei jäänud. Sadu lõppes suht täpselt Eesti piiri juures. Pärnus oli veel üks peatus keti jaoks kuna see oli jälle krigisema hakanud. Ketiõli puudumise tõttu kallasin kohvris olevat mootoriõli ketile ajutiseks leevenduseks. Hiljem kodus uurides selgus, et põhjus miks kett viimasel ajal koguaeg ära kuivas oli see, et mul oli üks bensupaagi ülevoolu voolik valesti paigutatud ja see oli keti vastu hõõrudes katki läinud. Sealt august tilkus aeg ajalt ketile bensu peale, mis muidu peaks lihtsalt maha tilkuma. Bensiin pesi ketilt õli maha ja see ta tuksi keeraski....

Siin oleme juba Eestis riided läbivettinud...

Tagasi kodus Tallinnas

Kõik mu postitused on vist väga kaeblevad ja sarkastilised välja kukkunud aga see on lihtsalt sellest, et proovisin natuke humoorikamalt olukordi kajastada. Tegelikult oli elamus väga lahe ja need mõned "ebameeldivused" ongi osa kogemusest. Ei sooviks sellist reisi ilma nende kogemusteta. Nii palju kui lugenud ja kuulnud olen on kõik kes sedasi reisivad sama meelt. 

Jäime mõlemad rahule ja ei tekkinud mingit tõrget millalgi uuesti rattaga reisima minna. Mitte küll järgmine nädal ega järgmine kuu aga võib-olla järgmine suvi... Vaatame, mis tuuled puhuvad. 

Paljudele oli küsimuseks, et kuidas tagumik vastu peab päev läbi sadulas istumisele. Ei juhtunud kummagi tagumikuga midagi hullu. Ei muutunud lamedaks ega otsast ka ei kukkunud. Tsikli paagitäiega saab siiski suht lühikese maa sõidetud ja nende tankimispeatuste ajaga saab üsna edukalt taastuda ja kanged jäsemed lõdvestada. Kehaline katsumus pole väga probleem. Eriti vaadates, et enamus rattureid keda teel nägime paistsid vanuses 50+.

Üldiselt olen meie ettevalmistusega rahul. Tegime eelnevalt päris pikalt uurimist ja planeerimist, et asjad võimalikult sujuvalt laabuksid. Nõme oleks mingi 2-4h päevast asjaajamisele ja stressamisele veeta, kui selle asemel saaks sõita või eluolu nautida. Üks asi millega alt läksime oli pakkimine. Sai natuke palju mõttetut kaasa võetud. Riiete osas nimelt. Järgmine kord tuleb natuke paremini mõelda mida ikka kindlasti kasutab ja mida mitte. Iga kuupsentimeeter on kohvrites hädavajalik. Soojemas kliimas oli kohati probleem kuhu me enda külmailma varustuse ära mahutame. Kõrvatropid on kindel vajadus. Need mõned päevad, kus kõrvatroppe ei kasutanud oli õhtuks pea täiesti paks ja maa lainetas. Tuulemüra on maanteel lihtsalt liiga suur, et seda 8h järjest kannatada mitu päeva järjest. Õnneks see teadmine sai enne reisi ühelt kolleegi reisi ettevalmistus nimekirjast maha viksitud. Kiivrite vaheline kommunikatsioon on päris hädavajalik. Vaikuses saab alati sõita aga kui valikut üldse polegi, et kogetavat jagada kellegiga või vahepeal nalja visata siis võib oma mõtetes natuke igav hakata. Muusika oli ka meil üsna pop ajaviide. Noh ja loomulikult sõiduvahendi igasugune tehniline korrasolek. Pidurid, rehvid, õlid ja muud mahlad. Selles järjekorras. Tänud Mikule, kes pani südamele piduriklotsid üle kontrollida. Tuli välja, et tagumistel oli mul üks pool täiesti kulunud. Põgusalt peale vaadates ei saanud arugi. Ilma tagapidurita oleks mägedes üsna keeruliseks läinud. Asjalik GPS oleks ka abiks. Oli olukordi kus vahest oli vaja mitut erinevat gepsu, et kohale jõuda :) Ja muidugi üks tähtsamaid asju: reisikaaslane(ed). Riinuga läheks iga kell luurele. Ta suutis alati kannatlikust ja rahu säilitada isegi siis kui mina seda kohati ei suutnud ja ebamugavused polnud kunagi probleemiks.

Minu jaoks meeldejäävad momendid ja kohad:

* See hetk, kui me hakkasime Tsehhisse jõudma ja hakkasime mägede siluette nägema kauguses. 

* Järgmine päev, kui me Tsehhist sõitmist alustasime. Terve see päevane sõit oli nauditav.Väiksed külad, käänulised teed. Üks metsasalu, kus valgus paistis täpselt õigesti puude vahelt. Kuna ma ei oodanud seda üldse Tsehhist siis see oli väga mõnus üllatus.

* Tsehhi koopad.

* Alpide vahel ja üle sõitmine. Kliimamuutus, käänulised teed ja vaated. Midagi omapärast on näha lehmi rahulikult muru näksimas praktiliselt püstloodis oleval kallakul.

* Pikad Austria ja Horvaatia tunnelid. Kui nendest läbi sõita siis on tunne nagu sõidaks kosmoselaevaga. Laest peegelduvad tuled ratta peal ja mootori müra kajab seintelt tagasi. 

* Horvaatias pikad sillad, mis üle orgude läksid.

* Horvaatias, Rovinjis ööbimiskoht: Villa Dobravac

* Horvaatia Plitvice Lakes looduspark. 

* Lõõmavas kuumuses sõitmine Horvaatias ja Itaalias.

* Horvaatias kuskil põldude vahel ploomide näppamine (Riinu õhutusel). Miskipärast enne reisi oli mul koguaeg selline kujutlus silme ees, et me seda teeme. Aga minu kujutluses oli see Itaalias ja viljadeks virsikud...

* Itaalias esimese ööbimiskoha omanik. Väga muhedalt itaallaslik tüüp oli. 

* Samas linnakeses (Polignano A Mare) õhtul ringi käimine, kui kohalikud vaikselt tsillisid oma toolidel ja ringi jalutasid. Linnal oli unenäoga sarnane kuma.

* Itaalias, Ravellos ööbimiskoht (minu jaoks oli see reisi jooksul kõige kõigem ööbimiskoht): La Dolce Vita

* Itaalias Amalfi coast. Olustik, vaated, liiklus...

* Firenze linn ja vaatamisväärsused.

* Tagasisõidul Poolas metsas pimedas ööbimiskoha otsimine.

* Järgmine hommik motika käima lükkamine.

* Lätis lauspaduka käes sõitmine ja lõpuks Eesti piirile jõudmine.

* Inimene kellega koos seda kõike tehtud sai.

Järgmise korrani...