Kapteni logi 12...

Kuupäev on 11.07.2014...

Mootorite käivitamine 0930, alustame sõitu koordinaatidelt 43.7809203, 11.2618095...

Oleme sõidus olnud 10 minutit. Üritame linnast väljuda. Linn on keerukas (ütlen ma endale õigustuseks) ja GPSiga navigeerimine võimatu. Ere hommikupäike kumab otse ekraanile. Sõidan mitmest ristist mööda. Kirun kiivrisse Itaalia hullumeelset liiklust ja loodan peatselt linnast pääseda... Lisamärkusena... Arvan, et poolakad on Itaallastelt oma sõidumaneerid õppinud. 

Oleme sõidus olnud 20 minutit. Leidsime linnast väljapääsu. Sean ennast mugavalt sisse, ees on ootamas pikk sõit. Tõden, et kuigi sai ennetavalt paksemalt riidesse pandud, kui eelnevad päevad on ikkagi jahe sõita.

Oleme sõidus olnud 26 minutit. Esimene kütuse peatus. Masin opereerib ootuspäraselt. Täidame paagi ja asume kiirelt teele. Rutiin on meile selge. Kes laseb paagi täis, kes tühjaks. Oleme saavutanud vilumuse. 

Oleme sõidus olnud 3 tundi. Masin opereerib reservi peal. Viimased 70 kilomeetrit olen ärevalt kütusejaama oodanud. Sõidame mööda pikka tee-ehitust, mis ei paistagi lõppevat. Lõpuks siiski päästev roheline suunajuhend. Oleme läbinud ilma peatuseta 260 kilomeetrit. Tagumik on sellest valulikult teadlik. Täidame/tühjendame paagi(d). Teeme lõunasöögi. Agaruses tellin kaks silmale isuäravatat pätsikest. Alles jääb üks ja pool pätsikest. Silmad said söönuks... Paariline on oma tellimusega rahul. Kadedusekiir läbib mu keha... Viskan pätsikestejäänused torisedes minema. Asume uuesti teele. Päike on veel väljas. Meile veel teadmata aga varsti valulikult teada saades kerkib kaugemal torm... 

Oleme sõidus olnud 5 tundi. Kütust veel jagub aga tagumik nõuab järjest tihedamini peatuseid. Vahepeal sõitsime mägede vahelt läbi. Pean tunnistama, et vaatepilt on vaimustav. Ka teised autojuhid paistavad seda tunnet tundvat, sest pildistamise hoos vajuvad minu sõidurajale. Mõistan neid ja ähvardavate shestidega annan neile teada, et minu tundmused on samad. Läheneme Austria piirile. Pakatan rõõmust, sest pääsesime Itaalia liiklusest kahjudeta. Soetan Austria teede induligentsi. Puhtalt sellepärast, et näen tanklas teist kaaskannatajat sama tegemas. Reisi alguses jäi induligents soetamata, sest induligentsisüsteem Austrias on perfektselt segane. Masin on kurguni täis ja jätkame saagat.

Oleme sõidus olnud 7 tundi. Otsustame enda paagid uuesti täita. Täidame ka masina oma. Tänaseks viimast korda. Lõpp juba terendab. Vähemalt sel hetkel ma arvan nii. Eelnevalt on sideseadmel patarei tühjaks saanud. Alates kuuendast tunnist on sõit möödunud tuulekohinas, samal ajal kui paariline kuulab muusikat. Järjekordne kadedusekiir läbib mu keha... Oleme väsinud. Saame istuda mugavates puutoolides. Isegi naeladest voodi tunduks hetkel mugavam kui masina sadul. Üritame menüüst aru saada. Kelner käib iga 2 minuti tagant küsimas kas me oleme valmis tellima öeldes rutakalt: "so please...??!". So please mine pühi lauda ja lase meil valida mõtlen pahuralt aga ütlen viisakalt, et meil läheb veel aega. Kelner lahkub solvunult. Menüü on ainult austria keeles. Kas võtta hacksbrückhapfenkampfen või schmekungsgleitingunbischnachtung? Valime toidu piltide järgi. Ootame pikalt. Lõpuks kui kohale jõuab, mõtlen et see on parim bensukatoit mida saanud olen. Tunni pärast jõuan seda mõtet kahetseda. Praed on suured. Tellin veel lisaks magustoidu. See on samasugune lahmakas. Paariline imestab mu söömisvõimet. Hiljem selgub tõde... Maksame arve. Kodumaal kolme päeva söögi jagu. Alustame uuesti sõitu. Vahepeal sadas vihma väljas. Viitsimatusest ja naiivsest optimismist ei pane vihmavarustust selga. 

Oleme sõidus olnud 8 tundi. Kahetsen maailma parimat bensukatoidu söömist. Kõhust käivad hooti krambid läbi. Bensukas söödud toidu peale mõeldes tekib iiveldus. Mõtlen WC-paberi rullile mis kohvris oli aga Horvaatia luksus-apartmentis kasutusse läks, sest Horvaatia luksus-apartmentites vist vetsus ei käida ja majapidaja arvates WC-paberit seal vaja pole. Lisaks tõden, et optimism ilma vastu on mind alt vedanud. Plaanin peatuskohta leida, kus vihmakombed selga tõmmata. Loodan, et sealt peatuses on WC... Mingi aeg hiljem silman peatuskohta. Paaniliselt teen varasemalt tundunud mõttetult palju ruumi võtva esmaabipaki lahti ja otsin värisevate kätega söetablette. Leian need ja kugistan paar tükki alla lootuses, et see midagi enam päästab. Ei päästa. Pean sisenema erinevatest rahvustest rekajuhtide poolt rüvetatud välipeldikusse. Sisenedes avastan rõõmuga, et see on vaid täis kustud aga muidu puhas. Leevendan oma keha. 10 minutit hiljem väljudes ja mu paarilise järelepärimistele "kus sa olid nii kaua?" vastates lihtsalt vaikusega on vastus piinlikult ilmselge... Paarilisele tegi see hirmsasti nalja... Vihm on hoogu kogunud. Alustame viimast 100 kilomeetrit.

Oleme kohal pärast 9 tundi sõitu. Vahepeal sadas meeletult vihma. Viimased sada kilomeetrit tundusid pikemana, kui esimesed 750. Külgtuul kõigutas meid nagu haavalehti. Ilm on selline nagu siis, kui me Eestist lahkusime. Külm ja vihmane. Ööbimisasutus on odavamaid, mis sõelale jäi. Administraator küsib, mis elukutsega me tegeleme. Kui kuuleb, et IT'ga siis imestab ja ütleb, et tema arvates on kõik IT tegelased nohikud... Mõtisklen endamisi kuidas see hotell nii kõrge hinde sai booking.com'is. Samas pehme voodi ja enamvähem puhtad ja kuivad linad tunduvad õnnistusena, kuid siiski on kuskil ajusopis küsimus "palju siia tuppa erinevaid kehavedelikke jäetud on liitrites?...". Kell on 23:00. Väljas käib kuskil kiirendusvõistlus ja hotelli külalised teevad meie akna all nalja. Paariline magab juba ammu. Kapten peab logi kirjutama... Homme tuleb reisi pikeim sõit......

Kapteni logi lõpp....