Päikese poole...: 02.07 Horvaatia, Plivtice Lakes

Oli valus magada, asendit muuta ei saanud. Täna ei suuda ära kahetseda, et ma nii kaua päikese käes olin. Eks Horvaatia päike ei ole sama, mis Eesti. 10 faktoriga kreemist ei piisa. Täna ostsin bensukast 20se. Näis, kas ma üldse saan edaspidi reisi jooksul päikese kätte lesima minna. Sõita oli OK, panin retuusid sõidupükste alla. Ei olnud valus.

Hommikul söögilauas istudes sadas vihma. Sõidu ajal enam mitte. Täna sain ploome süüa (eile said otsa, kui ma söögikorraga sinnamaale jõudsin). Olid väga magusad ja mahlased. Ööbimiskoha territooriumil oli talu juurviljade, puuviljade, veinide, oliiviõlide lett. Omanik valmistab ise veini. Kahju, et ma sellest enne ärasõitu teada sain. Oleks 17 eurose seotatud veini asemel ostnud pererahva oma.

Riho tegi hommikul avalduse Swedbanki varakindlustusse, et GoPro eest hüvitist saaks.

Hommikusöögilaudadel olid miniprügikastid :D. Eile olime üsna nõutud, et miks selline asi laual ja millist eesmärki täidab. Teiste turistide pealt nägime, et sinna pannakse söömisel tekkiv mittesöödav jääk.

Horvaatiat iseloomustab paljutunnelisus ja paljusillalisus. Tänase ca 270 km jooksul oli u. 20 tunnelit. Suurim 5 kilomeetrit ja peale. Austrias oli ka (Zell am See all) üks 5 kilomeetrine.

Kiirtee viis läbi kohast, mida oli laastanud torm, puudele oli nagu "pähe istutud", kõik ladvad murdunud, väga suurel maa-alal.

Kiirteelt maha pöörates viis tee meid läbi väikeste külade, kus oli näha sõjajälgi. Paljud majad olid maha jäetud, lagunenud, kuuliaukudega. Mõjus rusuvalt teadmine, et 20 aastat tagasi on kodusid rüüstatud, inimesi tapetud (kui Eesti sai oma iseseisvuse ilma vereta).

Peale südapäeva jõudsime Plitvice järvede juurde, mis kuulub UNESCO maailmapärandisse. Maaliliselt ilus. Valisime ajaliselt võimaliku pikima raja (kõige pikem oli kinni). Meie matk võttis aega üle 4 tunni. Saime sõita bussiga, laevaga, kõndida.