Is normal...

Praamilt maha veeredes ja ööbimiskohta otsima hakates sai üsna kiirelt aru, et oleme maad vahetanud. Nii räpaseid tänavaid ma polegi mujal Euroopas näinud kui Itaalias. Jube palavus oli ka. Isegi peale kella kaheksat veel. 

Esimene ööbimiskoht asus keset väikese sadamalinnakese vanalinna. Täielik košmaar oli seda kohta ülesse leida. Kõik kohad olid inimesi, rollereid ja väikeseid autosid täis. 90% autodel olid kõik küljed ära mõlgitud ja kraabitud. Rolleristid on nagu tüütud sääsed, kes igast vähegi võimalikust pilust läbi poevad. Vanalinnas libedatel munakivi tänavatel ekseldes oma kolaka tsikliga, ise tsiklivarustuses higistades nagu siga ahjus ja samal ajal kiivrisse vandudes kõiki roppusi mida ma tean suutsime lõpuks koha ülesse leida. Tänavad olid täiesti kitsad ja kõik ristid olid pimedad. Iga nurga peal pidi peatuma ja vaatama, et keegi küljelt siss ei tuiskaks. Osad tänavad kuhu GPS tahtis juhatada olid suletud. Lisaks oli meil omanikuga kokkulepitud aeg kunas me check-ini teeme. Lõpuks leidsime koha suhteliselt õigeaegselt. Omanik ootas meid juba maja ees. Omanik ise oli muhedalt stereotüüpiliselt Itaallaaslik. 

Linn oli tõepoolest väga hubane. Õhtune rahvarohkus ja meeleolu oli väga sundimatu. Hommikusöögi ajal omaniku käest küsides kas eile oli mingi üritus, et nii palju rahvast õhtul linnas oli kehitas ta käsi laiutades õlgu ja ütles nagu mõnest filmist 100%'lise Itaalia aksendiga: "is normal....". Naersin sisemuses. Hakkan seda väljendit nüüd igal pool kasutama. Politsei peab mind kinni: "Miks te 50km/h kiirust ületasite 50ne alas?", mina: laiutan käsi õlgu kehitades "is normal..."

Omaniku retro-roller:

Maja kus ööbisime:

Hommikul toppisime asjad jälle kastidesse ja panime liikvele. ~300km oli vaja maha sõita teisele poole Itaaliat. Eilne palavus oli tänasele ainult sissejuhatus. Esimese 50km jooksul sai Riinu mini-kuumarabanduse ja pidime pikema pausi tegema, et ta taastuks. Täpselt ei teagi miks see täna juhtus, sest horvaatias me läbisime ka pikalt üsna kuuma ilmaga pikki teekondi. Omaette arutades arvasime, et see oli mitmest asjast. Peale kohvi täna Riinu midagi hommikul sõitu alustades ei joonud. Eilne päev oli väsitav ja öösel ei puhanud ka hästi välja. Lisaks pidime kaks liiklusummikut lühikeste vahedega täna eelnevalt läbima. Mõlemad liiklusummikud olid autoõnnetustest põhjustatud. Esimesel juhul oli keegi oma kasti suutnud katusele keerata ja teine oli mingi ahelkokkupõrge. Üks auto oli veoauto ja teise auto vahele jäänud. Pidime kasutama tee ääri, et edasi saaks liikuda. Kui oleks koos autodega  ummikus passinud oleksime mõlemad koos tsikliga ühtseks massiks sulanud. Pärast taastumist tegime tihedamini pause bensukates, kus Riinu ennast lihtsalt veega üleni märjaks kastis. Sedasi sai sõites natukene jahutust, kui tuul peale puhus. Lisaks vahetas ta tsiklipüksid tavaliste pükste vastu välja. Mina sõitsin varustuses edasi, sest ma olen massohhist. 

Väikelinnast eemaldudes läks kiirtee osa suht lahedalt. Ja mis peale seda lahti läks... Kui reisi sai planeeritud sai aeg-ajalt Google Streetviewst vaadatud marsruudi erinevaid lõike. Amalfi mereäärne tee tundus nagu tsikli jaoks loodud. Ilus looklev tee mägede ja mere vahel. Kahjuks ei pane Google seda tunnet kaasa kuidas seda teed on sõita Itaaliapärases liikluses kamikaze-rolleristide ja suitsidiialtide autojuhtidega 30 kraadises kuumuses. Vaatepilt oli tõepoolest ilus. Minul vaate nautimiseks väga aega ei jäänud. Ma vahtisin paaniliselt tahavaatepeegleid, ees toimuvat, küljepeal toimuvat, mis uus ja huvitav üllatus järgmise pimeda 90 kraadise kurvi tagant tulla võib jne. Riinu vorpis pilte mu seljataga. Ja jälle kirusin kiivrisse seda Itaaliat oma liikluse ja palavusega. 

Kõik see nökerdamine ja aeglane sõit (20km umbes 1,5h) oli ka tsikli jaoks liig. Kuumuses erinevaid koledaid hääli tehes tundsin, kuidas ta järjest rohkem üle kuumenes ja seda enam uimasemaks muutus. Kirsiks tordi otsas oli meil järjekordne kino hotelli leidmisega. Siinsed tänavad (linnake nimega Ravello) on viiendast sajandist ja sama kõverad nagu mingi analoogia mida ma ei viitsi välja mõelda, sest liiga hilja on. Igastahes me tiirlesime mööda neid tänavaid poolt tundi, sõites erinevatesse tupikutesse ja kohtadesse kuhu märgid näitasid, et sõita ei tohi. Terve see aeg näitas GPS, et asukoht on 300m kaugusel. Lõpus suutsime koha leida kombineerides Garmini ja Nokia GPSid. Kohale jõudes oli Riinu entusiasmi täis:

Ootasime mingit tädi, kes meile toa kätte andis. Tuba on tõesti mõnus ja ruumikas ja oli seda kannatust väärt. Vaade on samuti vaimustav. Linnake ise on ka väga mõnus.

Pakkisime oma kraami välja, lagastasime toa täis ja läksime linna peale. Käisime natuke ringi ja otsisime söögikoha. Sõime mingis hubases restos vanalinnas, kus omanikust vanamammi pidevalt klientidega suhtlemas käis. Söök oli hea ja seekord sain isegi mina öelda, et hea oli. Tädike tundus nii sõbralik. Lõpus oli aeg arve maksta. Andsin mammile oma kaardi. Tõi terminali lauda ja lükkas kaardi sisse. Panin PIN koodi ja terminal hakkas ragistama. Terminalil on veel ees: "Oodake palun, tehing töötlemisel..." (Itaalia keeles loomulikult aga isegi mina saan aru sellest teatest). Mammi vahib segadues terminali ja tirib kaardi välja. Terminalist tuleb tsekk, et tehing ei läinud läbi. Kas tõesti või? Huvitav kuidas see sai juhtuda... Mammi läheb tagasi kööki ja toob uue terminali lootuses, et selles pole pahasid vaime sees ja Neitsi Maarja soosib seda terminali paremini. Kordame oma rituaali uuesti. Tema sisestab kaardi, mina oma PINi. Sama kiri ees. Mammi ootab. Näen juba temas kannatust katkemas ja üritan lootustelt seletada, et see võtab natuke aega palun oodake sipake. Mammi tirib kärsitult kaardi jälle terminalist välja, mille peale terminal köhib järjekordse veateate tseki. Mammi vantsib frustreerunult kööki. Tagasi tuleb jällegi teise terminaliga (tundus olevat see mis esimesel korral kasutas). Kordame oma rituaali kolmandat korda ja seekord vist töötas masin mammile aksepteeritava kiirusega, tõenäoliselt hilisema kättemaksu kartuses mammi poolt. Igastahes kannatas mammi eduka tehingu teate ära ja ulatas nohisedes mulle mu pahandust tekitanud kaardi, et ma kiirelt sääred teeksin tema restost.

Homme õnneks sõidame vaid paarkümmend kilomeetrit järgmisesse linnakesse ööbima. Loodetavasti ei tule nii piinarikas kui täna. Ülehomme on ~500km plaanitud. 

No tsau siis...