02.07 Horvaatia, Plivtice Lakes

Oli valus magada, asendit muuta ei saanud. Täna ei suuda ära kahetseda, et ma nii kaua päikese käes olin. Eks Horvaatia päike ei ole sama, mis Eesti. 10 faktoriga kreemist ei piisa. Täna ostsin bensukast 20se. Näis, kas ma üldse saan edaspidi reisi jooksul päikese kätte lesima minna. Sõita oli OK, panin retuusid sõidupükste alla. Ei olnud valus.

Hommikul söögilauas istudes sadas vihma. Sõidu ajal enam mitte. Täna sain ploome süüa  (eile said otsa, kui ma söögikorraga sinnamaale jõudsin). Olid väga magusad ja mahlased. Ööbimiskoha territooriumil oli talu juurviljade, puuviljade, veinide, oliiviõlide lett. Omanik valmistab ise veini. Kahju, et ma sellest enne ärasõitu teada sain. Oleks 17 eurose seotatud veini asemel ostnud pererahva oma.

Riho tegi hommikul avalduse Swedbanki varakindlustusse, et GoPro eest hüvitist saaks.

Hommikusöögilaudadel olid miniprügikastid :D. Eile olime üsna nõutud, et miks selline asi laual ja millist eesmärki täidab. Teiste turistide pealt nägime, et sinna pannakse söömisel tekkiv mittesöödav jääk.

 

Horvaatiat iseloomustab paljutunnelisus ja paljusillalisus. Tänase ca 270 km jooksul oli u. 20 tunnelit. Suurim 5 kilomeetrit ja peale. Austrias oli ka (Zell am See all) üks 5 kilomeetrine.

Kiirtee viis läbi kohast, mida oli laastanud torm, puudele oli nagu "pähe istutud", kõik ladvad murdunud, väga suurel maa-alal.

Kiirteelt maha pöörates viis tee meid läbi väikeste külade, kus oli näha sõjajälgi. Paljud majad olid maha jäetud, lagunenud, kuuliaukudega. Mõjus rusuvalt teadmine, et 20 aastat tagasi on kodusid rüüstatud, inimesi tapetud (kui Eesti sai oma iseseisvuse ilma vereta).

Peale südapäeva jõudsime Plitvice järvede juurde, mis kuulub UNESCO maailmapärandisse. Maaliliselt ilus. Valisime ajaliselt võimaliku pikima raja (kõige pikem oli kinni). Meie matk võttis aega üle 4 tunni. Saime sõita bussiga, laevaga, kõndida.

Parkimisplatsile motika juurde tagasi jõudes leidsime ratta küljest kaks sedelit (üks jäi arusaamatuks :D):

Peale Lätit (Kings of Leoni kontsert) ei ole ühtegi eestlast kohanud. Meeldiv oli eestikeelset "kirja" saada. 

Täna ööbime siin:

Aahahaaa, tegelikult siin:

01.07 Horvaatia, Rovinj

Päikese pool...

Kallis päevik...

Täna oli lebo päev. Nii lebo, et õhtuks oli suurem väsimus, kui 700km Poola põlluteid väisates. 

Mingi 5h sai sedasi veedetud:

Õigemini Riinu oli sedasi. Mina olin nii:

Ma kartsin ennast ära kärsatada, sest homme peab sõitma. Mu nahal on kombeks väiksemagi päiksevalguse peale söestunud kägaraks muutuda. Põlenud nahaga ei ole väga mugav tsiklivarustus seljas kulgeda. Mul on praeguseks minimaalsed kahjustused. Nägu natuke ja käsi ka. Riinul läks kahjuks veidike karmimalt. Reied, tagumik ja kõht on päris põlenud. Loodan, et hommikuks on tal paremaks läinud ja sõit ei tule liiga valus. Õnneks homme on ees ainult ~250km.

Üritasime GoPro'ga vees supeldes videot teha, sest vesi on siin mõnusalt selge. Lõppes sellega, et soolane merevesi sattus GoPro kesta ja kaamera enam käima ei lähe. 

Käisime veel villa administraatori soovitatud väikses söögikohas:

Ma ei oska midagi öelda söögi kohta. Käis kah. Riinu ütles, et tema toit oli hea (vasakul pildil need südamekujulised molluskid).

Pärast käisime veel vanalinna läbi ja kastsime ennast veelkord vette. Päris palju sai kõndida. Keskpäevane päike siin on liiga intensiivne minu jaoks. Tahaks kuskile jahedasse varju pugeda. 

Natuke raske oli tegevuseta olla. Mingi rütm ja harjumus oli viimate päevadega sisse tekkinud. Hommikul asjad kokku ja teele. Õhtul kuskil söök sisse, tsiklisse bena, võibolla keti õlitamine ja voodisse. Igapäev oli nagu siht ees mida pidi saavutama. Täna tekkis tegevusetusest natuke stress. 

Head juuli algust...