12.07 Austria-Tšehhi-Poola

Paksus karulaanes, metsakurus suures, kõrge kuuse all...siin me hetkel oleme...müristab ja lööb välku. Viimased 300 kilomeetrit sõitsime vihmas, viimased 100 pimedas. Viimane kilomeeter pilkases pimeduses ja tugevas sajus, paksus metsas, olematul teel. Polnud teeviita, igasugustel interaktiivsetel kaartidel puudus tee üldse. Nii mõnigi kaotas närvi. Kokku läbisime 986 km. 

Aga tänase päeva algusest alates....Motikale hääled sisse kell 8:30. Siin veel pilt Viini hotellist, oli räpane asutus, magamiseks käis kah. 

Päev algas päikesepaistes. Siiski panime juba paksemad riided selga. Oli kasuks. Tsehhi piiri ületasime 10: 15. Peatus bensukas, kus 25 kraadi. Sõites ei tundunud nii soe. Lõunamaa on ära hellitanud.

Poola piiri ületasime 12:45. Oli mõnus kiirtee, väga vähe autosid. Mõnus sõita...aga sellega tänane mõnu ka lõppes. Poolakad oskavad ehitada ilusaid ja suursuguseid kirikuid, teid paraku mitte. Tee-ehitus oli meil täna pidevalt tee peal ees. 3-e realine tee täiesti umbes, liiklus seisis täielikult. Sain jälle endamisi tänade, et me mootorrattaga oleme. Itaalia ummikutes oli see liikluvahend väga abiks. Oligi norm, et motikad ja rollerid igalt poolt mööda, vahelt sõidavad. Kasutasime ka täna seda varianti, kuid ega poolakad nii mõistvad pole. Ummikus oli nii mõnigi Eesti tõutunnustega sõiduk. Lõbustasin ennast lehvitamisega. Horvaatias, Itaalias, Austrias remonditakse kiirteid nii, et liiklus sujub....üks rida mõlemas suunas on avatud, sõidetakse 100-ga. Aga poolakad...remondivad mõlemat sõidurada korraga ja siis liiklus on suunatud vahepeal vastassuunda ja siis tekivad väga suured tropid autodest. Kui me oleksime autoga, istuksime endiselt keset Poolat. 

Ühte bensukasse kiirteelt maha pöörates, tegi tsikkel väga kahtlast häält, Riho kartis, et miskit lendas küljest ära. Aga vist mitte....keset Poola metsa mind vähemalt ära toodi.

Mälestus putukatest Riho visiiril.

Motikast tuleb kahtlast kõrinat, miskit käib kuskil vastu. Ratas on ikka vatti saanud kõvasti. Mu tagumine pool on seda tundnud. Poola teed on muidugi kohati väga fenomenaalsed. Augud ja kõrgemad kohad. Mu selgroog on mikromõrasid täis. Motikale mõjus seekord hästi ketiõlitamine. 

Õu, õu, õu, mina teen sinust pilti!!!

 Soojendan külmetavat keha kohviga.

Poolas ööbimiskohtades kaardiga maksta ei saa (kogemus kahe näite põhjal :D). Oli vaja kohalikku valuutat välja võtta.

Tänane "onn". Tundub, et oleme järve ääres, aegajalt lööb välk järve pinna heledaks. 

Frustreeritud Riho.

Kapteni logi 12...

Kuupäev on 11.07.2014...

Mootorite käivitamine 0930, alustame sõitu koordinaatidelt 43.7809203, 11.2618095...

Oleme sõidus olnud 10 minutit. Üritame linnast väljuda. Linn on keerukas (ütlen ma endale õigustuseks) ja GPSiga navigeerimine võimatu. Ere hommikupäike kumab otse ekraanile. Sõidan mitmest ristist mööda. Kirun kiivrisse Itaalia hullumeelset liiklust ja loodan peatselt linnast pääseda... Lisamärkusena... Arvan, et poolakad on Itaallastelt oma sõidumaneerid õppinud. 

Oleme sõidus olnud 20 minutit. Leidsime linnast väljapääsu. Sean ennast mugavalt sisse, ees on ootamas pikk sõit. Tõden, et kuigi sai ennetavalt paksemalt riidesse pandud, kui eelnevad päevad on ikkagi jahe sõita.

Oleme sõidus olnud 26 minutit. Esimene kütuse peatus. Masin opereerib ootuspäraselt. Täidame paagi ja asume kiirelt teele. Rutiin on meile selge. Kes laseb paagi täis, kes tühjaks. Oleme saavutanud vilumuse. 

Oleme sõidus olnud 3 tundi. Masin opereerib reservi peal. Viimased 70 kilomeetrit olen ärevalt kütusejaama oodanud. Sõidame mööda pikka tee-ehitust, mis ei paistagi lõppevat. Lõpuks siiski päästev roheline suunajuhend. Oleme läbinud ilma peatuseta 260 kilomeetrit. Tagumik on sellest valulikult teadlik. Täidame/tühjendame paagi(d). Teeme lõunasöögi. Agaruses tellin kaks silmale isuäravatat pätsikest. Alles jääb üks ja pool pätsikest. Silmad said söönuks... Paariline on oma tellimusega rahul. Kadedusekiir läbib mu keha... Viskan pätsikestejäänused torisedes minema. Asume uuesti teele. Päike on veel väljas. Meile veel teadmata aga varsti valulikult teada saades kerkib kaugemal torm... 

Oleme sõidus olnud 5 tundi. Kütust veel jagub aga tagumik nõuab järjest tihedamini peatuseid. Vahepeal sõitsime mägede vahelt läbi. Pean tunnistama, et vaatepilt on vaimustav. Ka teised autojuhid paistavad seda tunnet tundvat, sest pildistamise hoos vajuvad minu sõidurajale. Mõistan neid ja ähvardavate shestidega annan neile teada, et minu tundmused on samad. Läheneme Austria piirile. Pakatan rõõmust, sest pääsesime Itaalia liiklusest kahjudeta. Soetan Austria teede induligentsi. Puhtalt sellepärast, et näen tanklas teist kaaskannatajat sama tegemas. Reisi alguses jäi induligents soetamata, sest induligentsisüsteem Austrias on perfektselt segane. Masin on kurguni täis ja jätkame saagat.

Oleme sõidus olnud 7 tundi. Otsustame enda paagid uuesti täita. Täidame ka masina oma. Tänaseks viimast korda. Lõpp juba terendab. Vähemalt sel hetkel ma arvan nii. Eelnevalt on sideseadmel patarei tühjaks saanud. Alates kuuendast tunnist on sõit möödunud tuulekohinas, samal ajal kui paariline kuulab muusikat. Järjekordne kadedusekiir läbib mu keha... Oleme väsinud. Saame istuda mugavates puutoolides. Isegi naeladest voodi tunduks hetkel mugavam kui masina sadul. Üritame menüüst aru saada. Kelner käib iga 2 minuti tagant küsimas kas me oleme valmis tellima öeldes rutakalt: "so please...??!". So please mine pühi lauda ja lase meil valida mõtlen pahuralt aga ütlen viisakalt, et meil läheb veel aega. Kelner lahkub solvunult. Menüü on ainult austria keeles. Kas võtta hacksbrückhapfenkampfen või schmekungsgleitingunbischnachtung? Valime toidu piltide järgi. Ootame pikalt. Lõpuks kui kohale jõuab, mõtlen et see on parim bensukatoit mida saanud olen. Tunni pärast jõuan seda mõtet kahetseda. Praed on suured. Tellin veel lisaks magustoidu. See on samasugune lahmakas. Paariline imestab mu söömisvõimet. Hiljem selgub tõde... Maksame arve. Kodumaal kolme päeva söögi jagu. Alustame uuesti sõitu. Vahepeal sadas vihma väljas. Viitsimatusest ja naiivsest optimismist ei pane vihmavarustust selga. 

Oleme sõidus olnud 8 tundi. Kahetsen maailma parimat bensukatoidu söömist. Kõhust käivad hooti krambid läbi. Bensukas söödud toidu peale mõeldes tekib iiveldus. Mõtlen WC-paberi rullile mis kohvris oli aga Horvaatia luksus-apartmentis kasutusse läks, sest Horvaatia luksus-apartmentites vist vetsus ei käida ja majapidaja arvates WC-paberit seal vaja pole. Lisaks tõden, et optimism ilma vastu on mind alt vedanud. Plaanin peatuskohta leida, kus vihmakombed selga tõmmata. Loodan, et sealt peatuses on WC... Mingi aeg hiljem silman peatuskohta. Paaniliselt teen varasemalt tundunud mõttetult palju ruumi võtva esmaabipaki lahti ja otsin värisevate kätega söetablette. Leian need ja kugistan paar tükki alla lootuses, et see midagi enam päästab. Ei päästa. Pean sisenema erinevatest rahvustest rekajuhtide poolt rüvetatud välipeldikusse. Sisenedes avastan rõõmuga, et see on vaid täis kustud aga muidu puhas. Leevendan oma keha. 10 minutit hiljem väljudes ja mu paarilise järelepärimistele "kus sa olid nii kaua?" vastates lihtsalt vaikusega on vastus piinlikult ilmselge... Paarilisele tegi see hirmsasti nalja... Vihm on hoogu kogunud. Alustame viimast 100 kilomeetrit.

Oleme kohal pärast 9 tundi sõitu. Vahepeal sadas meeletult vihma. Viimased sada kilomeetrit tundusid pikemana, kui esimesed 750. Külgtuul kõigutas meid nagu haavalehti. Ilm on selline nagu siis, kui me Eestist lahkusime. Külm ja vihmane. Ööbimisasutus on odavamaid, mis sõelale jäi. Administraator küsib, mis elukutsega me tegeleme. Kui kuuleb, et IT'ga siis imestab ja ütleb, et tema arvates on kõik IT tegelased nohikud... Mõtisklen endamisi kuidas see hotell nii kõrge hinde sai booking.com'is. Samas pehme voodi ja enamvähem puhtad ja kuivad linad tunduvad õnnistusena, kuid siiski on kuskil ajusopis küsimus "palju siia tuppa erinevaid kehavedelikke jäetud on liitrites?...". Kell on 23:00. Väljas käib kuskil kiirendusvõistlus ja hotelli külalised teevad meie akna all nalja. Paariline magab juba ammu. Kapten peab logi kirjutama... Homme tuleb reisi pikeim sõit......

Kapteni logi lõpp....

11.07 Itaalia - Austria

Viinis...alustasime sõitu 9:30. 854 km seljataga. Itaalia piiri ületasime 14:30. Siia jõudsime 20:30....Lõpuks oli raske, nii kehal kui ka vaimul. Viimased sada kilomeetrit hakkas vihma sadama. Pidime skafandrid selga panema. Märg tegi olemise külmaks, nähtavuse minimaalseks. Neljarealisel kiirteel töristasime kõige esimesel real. 

Jälle Austrias...saime elu kallima bensukatoidu (80 EUR). Portsud olid tohutud, ma sõin pool ja ägisesin. Selline ongi toidu raiskamine ühes maailma otsas, kui teises on nälg. 

Täna sõitsime ainult kiirteedel (tasulistel). Horvaatias ja Itaalias on arusaadav kiirteede maksuloogika. Alguses on putka,  kui kiirteelt  maha sõita, on putka. Austrias seevastu on vaja seda septsiaalset kleepsu, pole aru saada kust saab ja kas on üldse vaja. Reisi alguses sõitsime ilma selleta, seekord Riho ostis Itaaliast bensukast.  

Ülaselg hakkas valutama. Olen päris osav juba 120-ne pealt igasuguste kehaleevendavate harjutuste tegemisel :). 

Ilm on siin päris külm. Tahan sooja. Eesti, siit me tuleme!

Firenze

Leia hotelli silt rägastikust.

Ei ole selfie, Riho teeb täna pilti.

 Kärgatas kõu ja vihmaluugid avanesid.

Kõik teed viivad Tallinna...

Ametlik puhkuse osa on nüüd läbi. Homme algab tagasisõit...

Tänane päev sai suuresti sedasi veedetud:

Riinul esinesid mingid tehnilised komplikatsioonid piltide saatmisega seega ei olegi siia midagi ülesse panna. Üritame kolme päevaga koju jõuda. Homseks on planeeritud 850km Viini. Ülehomme mingi 950km Augustowini ja päev pärast seda mingi 720km Tallinna. Plaan võib veel muutuda. Vaatame enesetunde pealt. 

09.07 Itaalia, Firenze

Lahkusime tavapäraselt Praiano hotellist kell 9 paiku, ees ootas 534 kilomeetrit. Esimesed 37 läbisime 1.5 tunniga. Ütlesin Rihole, et ta Firenze hotelli hoiataks meie hilinemisest (check-in lõppes 18:00).

Tänane sõit algas mööda Amalfi rannikut. Riho on kitsastel teedel, järskudes kurvides sõidu juba selgeks saanud. Kihutas nagu itaallane. Võidu motorolleritega. 

Ülejäänud sõit oli mööda kiirteed, koos mõne bensuka peatusega. Kell 16 olime Firenze. Natukene aega kulus linnas seiklemisele, et leida hotell. Lõpuks jõudsime gepsu järgi sihkohta, kuid olnud aru saada, kus me siis ööbima peaksime. Ühtegi silti hotelli olemasolu kohta ei ole. Uurisime lähedalasuvad majad läbi ja lõpuks Riho avastas uksekella juures väikese sildi "Relais Modern". Koht ise on tõesti modernsete sugemetega. Asub heas kohas. 

Peale tolmu mahapesemist ja mõningast vegeteerimist läksime linnapeale jalutama.

Ööbime üsna Basilica di Santa Maria del Fiore  ligidal.

Homne päev kuulub täielikult FIrenzele.